Tänapäeval lisaks puuvillale ja villale ka siid ja polüester
1810 aastal rajas Konstantin von Ungern-Sternberg Kärdla rootslaste maadele karjamõisa, et kasvatada lambaid 1814 saarel u 2000 lammast – poolmeriino 1810 Konstantin von Ungern-Sternberg karjamõis mai 1829 Konstantin ja Eduard Ungern-Stenberg asutasidTallinna kaubamaja Clayhills & Co finantseerimisel kalevivabriku. Tootmist alustati Suuremõisa peahoone II korruse saalis. Esimene toodang - Suuremõisa 12 mai 1829 Toodeti puust käsitelgedel. Inventaar oli laiali erinevates hoonetes.
Meriino lamba villa kiu läbimõõt on palju väiksem tavalise lamba villa kiu läbimõõdust, seljas kandes tundub see oluliselt pehmem, kergem ja õhulisem Meriino vill on hüdrofiilne kiud, mis suudab imada oluliselt suurema koguse niiskust võrreldes sünteetiliste kiududega. Kiud võib sisaldada kuni 35% niiskust ilma, et tekiks märg või külm tunne. See tähendab seda, et 100%-line meriino villast kangas suudab imada niiskust 35% kanga kaalust, ilma et tekiks ebameeldivalt märg ja külm tunne. http://www.freesport.ee/showItem.php?id=295
1832-1833 valmis vabrikuhoone Kärdlas Vabrik rajati Nuutri jõe paremkaldale, küla ja kalmistu vahelisele alale. Peahoone juurde kuulus ka vabrikuhoov Sel ajal töötas vabrikus 210 töölist 1845 aastal oli vabrikus 2 villahunti,15 kraasimis-, 5 eelketrus ja kaks 120 värtnaga ketrusmasinat. Töölisi oli 460 Toodangu hulk oli tõusnud 44982 meetrini 1860. aastatel asendati käsiteljed mehaaniliste kudumistelgedega
1854 olevat vabriktulekahjus kannatada saanud ja 1870 aastal hävis vana vabrik suures tulekahjus. 1873. aastal valmis kalevivabriku neljakorruseline tootmishoone, mis oli tolle aja üks silmapaistvamaid tööstusrajatisi Eestis. 1874 läks vabrik osaühisusele, peadirektoriks jäi ikka Robert
Sadam ja sadamahooned ehitati aastatel 1840-50. Sadamakailt viis kitsarööpmeline raudtee Kärdla kalevivabriku laohooneteni. Raudteed mööda veeti põhiliselt kalevi toorainet - villa
Vill sorteeriti, seejärel pesti sooja veega segatud uriini ja külma allika veega. Ajaleht „Uus Eesti” märgib oma sõnumites (1935-1937), et uriiniga hakati Kärdlas villa pesema juba vabriku algusaastast 1829. alates ja see kestis vahetpidamata 80 aastat. Asi lõpetati vast alles mõni aasta enne I maailmasõda Hundikambris nopiti ja sorteeriti pestud vill. Seejärel peenestati villahundi nimelisest masinas, kuhu visati vahel ka villast kaltsu ja lõngajäätmeid (nendest tehtud lõng olevat rabedam olnud) Kraasimajas tehti pestud ja nopitud villast villaloor, millest omakorda heie Heie läks krellimajja ketramisele Sealt viidi lõng käärijate majja, kus pandi poolid raamile, ning aeti lõim mustrite järgi poomile. Liimimajas lasti lõim läbi liimivee ja kuivatati jälle ära, siis läks kangru kätte ja oli tugevam kududa, muidu katkes palju lõime. Kangrutele aurutati kudesid ka liimimajas, osasid kangaid kootigi märgade poolidega, siis olevat ilusam ja ühtlasem kangas jäänud. Kangrute majas Kooti nelja sorti kudumismasinatel – kõige vanemad olid pellid, mille peal kooti paksemaid asju. Poolkiireteks loeti vanu ja uusi žakaarmasinaid ning kõige kiiremad olid kiirteljed „ Kiirmasinal käib süstik 80 korda minutis ” Tampide majas vanutati kangaid seebiveega Valmis kangad läksid Shäärsaali, kus need viimistlemistleti- pressiti, eemaldati veel mõned lõngaotsad, lõigati karva vähemaks kui vaja, kui juhtus valge täpp, siis sinna pandi värvi Osa kangaid rändas uuesti värvimiseks, pesemiseks,vanutamiseks ja puidukiu väljakõrvetamiseks ning kraasimiseks raudreisse Kuivatusmajas kuivatati kangad. Eesti Vabariigi I iseseisvuse ajal kooti ka ühevärvilisi villaseid tekke, mida mehed kuivatusmajas pilliroo keppidega kloppisid, et tekiriie muutuks siledaks ning vanuks ära.
Ungern-StenbergLisaks kvaliteetsele kalevi kangale tehti ka suurrätte, tekke, õhemaid kleidi- ja püksiriideid. „Läänemaa” 1938. aastal kirjutab: „ Tol ajal (~1874) tootis vabrik peamiselt peenemaid vormiriidesorte Vene sõjaväele, mida saadeti müügikeskustesse Peterburi, Varssavi ja Odessasse. ” Kalevist valmistativormiriiet, mantli ning ülikonnariiet, voodi ja põrandavaipu, suurrätte 1917-1919 vabrik seisis. 20. sajandi esimesel poolel valmistama täisvillaseid ühevärvilisi tekke, millel olid triibud otsas Aastal 1915 evakueeriti osaliselt Venemaale . 1920 .- 30 . aastail kiratses Peale 1929 aastat oli riigi tellimus sõjaväe ja politsei varustamiseks suureks abiks vabrikule
Tootmisjääke kasutati mitmeti - sisustustekstiilidena, õmmeldi must või tumesinine kaleviriba ehk toot rahvariide seeliku alla (seda Pühalepa ja Reigi rahvariiete juures), kalevist tehti pätte (jalanõusid) ja petuseid. 20. sajandi esimesel poolel meisterdati kalevi kangast seina- ja harjataskuid, ajalehe hoidjaid ning HKM-is on säilinud ka üks omapärane mustast kalevist nugade-kahvlite hoidja. Vabriku poest sai osta ka villakraasimisel tekkinud villa ebemeid – klutte. Neid osteti kiloga asemekottidesse ja patjadesse.
Selliseid vaipu valmistati 20. sajandi alguses Hiiumaal kahesuguse otstarbega, olid villastest lappidest saani- ja hobusevaibad ja kalevilappidest põrandavaibad – tepid.
1927 kriisi aeg 19. sajandi esimesel poolel ehitati asulasse saksa kool, vabriku apteek ja haigla, saksa koguduse kirik ja sadam koos laohoonetega, vabriku lähedusse endise rootsi surnuaia kohale kujundati park
Algusaastatel toodi villa Poolast, Saksa- ja Inglismaalt, Kaupa müüdi aga Eesti- ja Liivimaal, Venemaal, Ukrainas ja Soomes I Eesti vabariigi ajal läks suurem osa toodangut siseturule, samas kui vill veeti sisse