1. POSTPOP JA HÜPERREALISM
Popkunsti klassikute „jahedus“ ei sobinud enam hästi kümnendivahetuse atmosfääri. See-eest
levis nii USA-s kui Euroopas massiline järelvägi, kes olid omaks võtnud
tsivilisatsiooniproduktide kasutamise kunstiainena, samuti häppeningide idee,
assamblaažitehnika, fotomontaaži ja selle ülekandmise lõuendile ning muud popkunsti
põhimõtted, kuid rakendasid neid „kuumemalt“, näiteks reklaamiparoodiaga segatud erootika
teenistusse, kuid hoopis sagedamini moesolevate poliitiliste meeleolude väljendamiseks.
Harrastati plakatlikke, otseütleva poliitilise sõnumiga teoseid, aga tihti ka poliitikat segamini
absurdse või satiirilise naljaga. Selline kunst tahtis olla päevakajaline ja sageli ainult selleks ta
jäigi. Seda tüüpi postpopi esindajad on vähesed säilitanud mingi tähtsuse kunstiajaloo jaoks.
Mõned huvitavamad kunstnikud on näiteks MEL RAMOS (s.1935), ÖYVIND
FAHLSTRÖM (1928-1977), WOLF VOSTELL (s. 1932)jne.
● MICHELANGELO PISTOLETTO (s.1933)
Pistoletto on omapärasema ja tõsisema käekirjaga kunstnik. Kasutab samuti kollaaži ja
fotomontaaži, kuid asetab selle peegelalusele. Vaataja näeb ootamatult ennastki montaaži
elemendina. Fotomaterjali ja peegelduse segunemine ning eriti inimeste suurusvahekordade
muutumine loob irriteeriva, kõheda tunde.
Popkunsti üheks ja kogu periodi ülejäänud kunstist tugevasti erinevaks edasiarenduseks on
peetud ka HÜPERREALISMI (nimetatakse ka superrealismiks ja fotorealismiks ja see
tekkis 1965-nda aasta paiku USA-s), mis tähistab nii maalikunsti kui ka skulptuurivoolu.
Muidugi polnud popkunst selle ainsaks allikaks. Samas oli popi pöördumine banaalse
reaalsuse poole küllaltki suur tegur, mis aitas tõsta sellise äärmuslikult jäljendusliku ja
vanamoelise ilmega kunsti avangardismi konteksti ning tekitada tema ümber suure, kuigi
lühiajalise elevuse. Popkunstilt on päritud ka vähemalt väliselt „jahe“, objektivistlik
suhtumine tegelikusesse.
Lähtumine mitte silmaga nähtud tegelikkusest, vaid just fotost või slaidist on
hüperrealismi olulisim tunnus, mis muudabki hüperrealismi omapäraseks etapiks
maalikunsti ajaloos.

2. Fotoaparaat registreerib maailma teisiti, objektiivsemalt, kui inimsilm seda näeb. Foto eristab
kogu kaadrisse jäänud pinna ulatuses palju ühtlasemalt ja suurema täpsusega kõiki üksikasju
ja kontuure. Võrreldes inimsilmaga annab foto ka ruumilist sügavust teisiti edasi. Fotost
lähtumine polnud sugugi ainult tehniline, vaid põhimõtteline. Fotolikkus tähendas
tehislikkust, standartsust, impersonaalsust ja muid moesolevaid asju. Seetõttu hüperrealistid ei
püüdnudki foto kasutamist varjata, vaid just toonitasid fotolikkust. Maalitehniliselt jälgisid
hüperrealistid akadeemilise realismi traditsioone, kuid lisasid uusi võtteid, näiteks pritsisid
värvi aerograafiga, see võimaldas lihtsalt saada siledat viimistlust.
Hüperrealistide motiivid on, nagu popkunstiski, läbinisti urbaansed. Suhtumine motiivi oli
enamasti „jahe“, kuid mõnel juhul on tajutav kunstniku vaimustus tehniliselt täiuslikust ja
külluslikust linnatsivilisatsioonist.
KUNSTNIKUD
● RICHARD ESTES (s. 1936)
Estes kujutab New Yorgi arhitektuuri ja linnakeskkonda. Ta annab virtuooslikult edasi
reflekse autode nikeldatud osadel või vaateakende klaasidel. Estes on üks neid hüperrealiste,
kes pisut täiendab fotot, mitte fotolikkuse vähendamise suunas, vaid joonte korrastamiseks,
nii et pilti ilmub elegantne lineaarne konstruktsioon.
● ROBERT COTTINGHAM (s. 1935)
Kujutab samuti New Yorgi linnapilti, tema omapära on terava nurga allnähtud rõhutatud
juhuslikud fragmendid kõrghoonete fassaadidest ja valgusreklaami neoontorudest.Huvi
sõnaosade ja kirjatähtede vastu näib olevat popkunsti pärandus.
● DUANE HANSON (s. 1925)
Hüperrealism skulptuuris tähendas mulaažide tegemist G. Segali jälgedes, kuid nad
muudeti täielikult illusionistlikeks. Hanson riietab oma karikatuursuseni ilmekad inimtüübid
standartsesse poeriietusse ja lisab näiteks kauplusekäru, mis on täis tõelisi kaupu, või riputab
grotesksele ameerika turistidepaarile kaela ja kätte tõelised fotoaparaadid, binoklid, kotid jms.

3. ● JOHN de ANDREA (s. 1941)
Tema mulaažid on alasti inimestest ja ta jäljendab üpris illusionistlikult inimnahka ja kõike
sellele lisanduvat.
● CHUCK CLOSE (s. 1940)
Maalib tohututel formaatidel frontaalselt ja ülilähivaates inimnägusid, mis mõjuvad näonaha
kliinilise analüüsina. Suurendatud terav foto võimaldab kujutada inimsilmale tavaliselt
märkamatuks jäävaid detaile - nahapoore jms.
Just see, üksnes tehnilise trikina mõjuv külg hüperrealismis kiirendas tema moestminekut
kõige rohkem. Hüperrealismi ilmumist tervitas suur osa „objektivabast“ kunstist äravaevatud
publikust ja kunstikaupmehed, kes said jälle lihtsalt müüdavaid taieseid. Teised, eriti kriitikud
jäid skeptiliseks. Hüperrealismiga ajutist leppimist võimaldas just tema mitmes mõttes
polaarne vastandlikkus teistele samaaegsetele avangardismi vooludele. Oluline oli ka ilu ja
isikliku ekspressiooni vältimine.