1. Põhimõisted
Muuseumiõpe on muuseumi võimuses olevate õpetus- ja kasvatustaotluste suunitletud
elluviimine. Muuseumiõpe tegeleb inimese arendamise ja kasvatamisega muuseumis ning
teaduslikkuse ja meetodid selleks tagab muuseumididaktika (Rump,1998:117).
Muuseumipedagoogika on piirteadus, mis uurib muuseumikommunikatsiooni vorme, museaalidega
seotud teadmiste edastamist inimestele, muuseumipedagoogide tegevusega seotud põhiküsimusi, sh
metoodikat ja abimaterjale (Sofka,1998:87-88; Hooper-Greenhill, 2000:229).
Virve Tuubel: Muuseumiõpe PPT http://www.hm.ee/index.php?popup=download&id=6766. 13. jaanuar 2008)
Õppimine muuseumis baseerub museaalidel, olles nii kvalitatiivselt erinev õppimisest, mis
baseerub abstraktsetel ideedel ja tekstil
Museaalid:
Äratavad tähelepanu
Motiveerivad
Inspireerivad
Stimuleerivad uudishimu ja ettekujutusvõimet
Ärgitavad mõtlema laiemale sotsiaalsele ja kultuurilisele kontekstile
Kokkupuude nendega on nauditav
Kuid nad ei räägi iseenda eest …
Muuseumipedagoogikas võib eristada kahte tasandit:
Muuseum kui mitteformaalne hariduskanal - õppimine toimub muuseumi keskkonnas (st.
väljaspool kooli, teistes tingimustes). Selle tarvis koostatakse õppeprogramme ja õppevahendeid.
Selle kogemuse analüüsimisel ja üldistamise protsessis sai alguse uus teadussuund –
muuseumipedagoogika (museoloogia ja pedagoogika piiriala).
Muuseum kui formaalne hariduskanal
Sellest saab rääkida siis, kui õpetus liitub selgesti väljastpoolt määratud eesmärkidega, eelkõige
kooli õppekavaga. Siis, kui käsitletakse muuseumi üldisi õpetus- ja kasvatusülesandeid.

2. Tuubel, Virve “MUUSEUMI JA KOOLI KOOSTÖÖMUDELID” Magistritöö, Tartu 2002
Mida tehakse:
Laiemalt:
Ekskursioonid
Muuseumitunnid
Õppematerjalid
Lavastused
Rollimängud
Programmid
Projektid
Individuaalõpe
V.Tuubel
Lühike muuseumipedagoogika ajalugu
18. saj.
1793 - LOUVRE Pariisis
“avatud kõigile”
Üks esimesi rahva harimiseks mõeldud muuseume. Toimus ka kunsti õpetamine tavakodanikele ja
töötasid vaba aja veetmise vormid.
19. saj.
Esimesed andmed muuseumide ja koolide koostööst.
Alguses toimus see kõik vaid üksikute entusiastide algatusel.
Liverpooli koolide inspektor Henry Higgins: “Museaal on fakti illustratsioon”. Tähtsustas esemete
kaudu õppimist. Oli ka rändnäituste mõtte algataja koolidesse.
19 saj keskpaigast saab eristada muuseume, mis olid loodud eelkõige hariduse andmise ja hariduse
ajaloo jäädvustamise eesmärgil – nn. ÕPPEMUUSEUME
1845 – avati esimene õppemuuseum Ontarios (20. saj. oli neid juba 100)
20. saj. – muuseumide ajastu
(n. 1918-1923 loodi Venemaal 250 muuseumi)
Loodi ka LAPSEPÕLVE ja LASTEMUUSEUME.
Esimese roll oli dokumenteerida kõike lapsepõlvega seonduvat, teised aga olid eraldi muuseumid
laste õpetamiseks.
20. saj lõpus oli neid ligi 160.

3. 1930.- 1940. aastad muuseumide rolli laienemisega seotud otsingute tulemusena võib märgata
elavnemist muuseumi haridustöös.
1946 – oluline edasiminek seoses Rahvusvahelise Muuseumide Nõukogu loomisega. Samast ajast
leiab algeid uue teaduse – muuseumipedagoogika ja muuseumididaktika kohta.
1950. aastatel - hakati arvestama külastajate soovidega. Tehti uuringuid ja analüüsiti tulemusi ning
võeti neid arvesse.
Kasvas külastajate hulk ja muutusid muuseumide ülesanded. Kujunes välja “Muuseum kui
õppimispaik”. Sealt vajadus arendada muuseumipedagoogilist tööd.
1980 - loodi juba interaktiivseid väljapanekuid. (Esimene 1987 Šoti Rahvusmuuseumis).
Nimetatakse “käed külge etapiks”.
1990. aastad –tõeline muuseumipedagoogika intensiivistumine. (Ka Eestis AP).
Tuubel, Virve “MUUSEUMI JA KOOLI KOOSTÖÖMUDELID” Magistritöö, Tartu 2002
1995.a. - muuseumipedagoogika algus Eesti Kunstimuuseumis.
Valik õppemeetodeid
1. Loeng
(muuseumis n ekskursioon)
Loeng on informatsiooni edastamise meetod, mis võimaldab lühikese ajaga anda edasi
teadmisi paljudele õpilastele korraga.
Kuigi loeng on tavaliselt õpetaja kontrolli all, ei ole see tegelikult passiivõppe meetod.
See, et loengu meetodit kõrvalt vaadates ei ole õpilased füüsiliselt aktiivsed, ei tähenda, et nad
on õppimisel passiivsed.
Hästi peetud loengu ajal on õpilased alati aktiivsed. Kui esineb probleeme, siis pole viga
meetodis endas vaid inimestes, kes seda ei valda ja ning kasutavad loeng ebaprofessionaalselt.
Loengu liigid:
Loeng, millega edastatakse uut materjali, eelnevalt süstematiseeritud informatsiooni.
Loeng-diskussioon on meetod õpilase mõttetegevuse arendamiseks. Uus materjal edastatakse nii,
et see oleks piisavalt vaieldav, intrigeeriv, provotseeriv, et tekitada diskussiooni. Tegevus on õpetaja
kontrolli all.
Kogu info peab olema õpilasele arusaadav. Loengu eesmärk on avada teema olemus, et see
õpilasele arusaadavaks teha.
Loengul ei tohi karta edastada lihtsustatud skeeme ja mõttemudeleid. Iga õpilane saab alati

4. individuaalselt edasi tegeleda keerukamate mudelitega, kui on teema olemusest aru saanud.
Loeng peab olema suunatud korraga nägemis-, kuulamis- ja motoorse mäluga (jaotusmaterjalid)
õpilastele.
Loengu pidamise reeglid:
Loeng ei ole ainult informeerimiseks, vaid see peab andma kuulajale energiat ja inspiratsiooni.
Varieeri (ka lühikeste loengute puhul).
Varieerimine teeb materjali mõistmise kergemaks. Väga head on isiklike kogemuste lisamised.
Lektor ise ei väsi iialgi, tal pole kunagi igav. Väsivad kuulajad.
Näitlikkusta. Kasuta ohtralt näiteid.
Sõnaline loeng vajab kontrasti ja muutust, mis toob asjasse konkreetsust.
Tõhus suhtlemine.
Leia sobiv esitus:
Loengul peab olema kindlalt tajutav algus ja lõpp ning nende vahel “veel midagi”.
“Veel midagi” jaguneb alaosadeks, aga mitte rohkem kui kuulajad suudavad vastu võtta.
Muidu jõutakse vastupidisele tulemusele ja korra asemel läheb kaduma ülevaade.
Mõelda, kas alati on hea klassikaline materjali esitus – põhiprintsiipidest, teooriast ja taustast
spetsiifiliste ja konkreetsete näideteni jõudmine.
Algus peaks olema KÕIGILE ARUSAADAV. Loengu keskel saab teed sillutada.
“Ümberpööratud püramiid” – võib alustada millestki muust.
Tõmba kaasa (mitte sama, mis lõbustamine).
Raskem variant. Võimalik, kui on eelmiste reeglitega tekitatud tugev alus.
Vali igaks loenguks uus vaatenurk, et säilitada kuulajate entusiasmi.
Aga ära entusiasmiga liialda.
Käsitle teemasid, mis on seotud õpilaste/kuulajate kogemustega. See tõmbab kõigi
tähelepanu, kuid on veidi aeganõudev.
Võta õpilased mängu sellistena nagu nad on – igaüks omaette isiksusena.
2. Vestlus
Vestlus on dialoogil põhinev õppeviis, kus toimub mõtete vahetamine vabas vormis ning õpetaja
suunab vajadusel vestlust küsimuste esitamisega. Vestlus võimaldab õpetajal aru saada, kas
õpilastel on vajalikud teadmised.

5. Vestluse käigus teevad õpilased ise järeldusi ja avastavad enda jaoks midagi uut.
Õpetaja kasutab küsimusi õpilaste juhtimiseks uute avastusteni.
Küsimuste liigid:
Avatud küsimused – algavad sõnadega mida, kus, millal, kuidas, kes. Võimaldavad laiemalt ja
põhjalikumalt rääkida ja avavad rohkem mõtteid ja tundeid.
Suletud küsimused – algavad sõnaga kas ja neil on ainult kaks vastusevarianti: jah või ei.
Ettevaatlik võiks olla miks- küsimuste kasutamisel, sest need võivad olla hinnangulise või
kritiseeriva iseloomuga ja neile on psühholoogiliselt raskem vastata.
Võib kasutada ka ümbersõnastatud küsimusi, mis algavad sõnadega – kas ma sain õigesti aru, et….
Tähtis on anda ka õpilastele aega vastamiseks.
3. Diskussioon
Diskussioon on õppeviis, kus toimub väitlus vastandlike seisukohtade vahel. Diskussioon on
oponeerimine diskussiooni tekitajaga.
Väitlemine toimub üldiselt õpilaste ja õpetaja vahel, kuid väidelda võivad ka õpilased omavahel.
Oluline on kehtestada kindlad reeglid, et kujundada positiivset väitluskultuuri:
korraga räägib vaid üks õpilane
oma seisukohti põhjendatakse
väideldakse seisukohtade, mitte isikutega.
Kui õpilane kaasa väitleb, siis toimub aktiivne õppimine, mille kaudu omandatakse uusi teadmisi ja
elamusi. Samuti saab selle abil kujundada väärtusi.
Diskussioon on meetod, mille abil toimub õppimine ka pärast diskussiooni lõppemist, reeglina
sisemonoloogi kaudu, kaaslasega arutledes või kodus perekonnaringis.
4. Selgitus
Selgitus on keeruliste nähtuste ja seaduspärasuste lihtsaks ning arusaadavaks tegemine.

6. Selgitusel kasutatakse lühikesi, üheselt mõistetavaid lauseid, selgitades ühte mõistet mitmel
moel.Oluline on saada selgituse jooksul tagasisidet, sest selgitust saab lugeda õnnestunuks vaid siis,
kuiõpilased on selgitusest aru saanud. Siinkohal on väga oluline roll näidistel.
5. Demonstreerimine
Demonstreerimine on meetod, kui ettenäitamise teel selgitatakse oskuste kasutamist või selgitatake
nähtusi.
Enne demonstreerimist peab õpetaja põhjalikult läbi mõtlema need detailid, millele õpilased peavad
tähelepanu pöörama. See võimaldab demonstratsiooni ajal anda asjakohaseid selgitusi.
Oluline on demonstratsiooni ajal korduse kasutamine, sest see on seotud emotsioonidega, mis
segavad õppimist ennast. Mida rohkem kordi demonstratsioon läbi viiakse, seda rohkem detaile
õpilased näevad.
Demonstratsioon võimaldab õpilasel omandada teadmist mingist oskusest või nähtusest.
Oskuse enda saavutamiseks tuleb ise harjutada.
6. Situatsiooniõpe ehk case-meetod. Mäng
Situatsiooniõppe ehk case-meetodi (juhtumimeetodi) põhimõtteks on panna osalejad võtma osa
mingisugusest olukorrast või mängust, mis pakub neile elamusi, mille põhjal saab hiljem teha
põhimõttelisi järeldusi ja seeläbi õppida ära põhimõtted, reeglid vms, mis moodustab õppe tegeliku
eesmärgi.
Mäng on kindla eesmärgi ja struktuuriga õppetegevus, kus simuleeritud ülesande kaudu toimub
kogemuslik ning avastuslik õppimine, st teadmisi saadakse kogemuse ja avastamise teel.
Mõtle eelnevalt mäng põhjalikult läbi.
Mängu etapid:
Sissejuhatus
- Häälestuse aeg. Olukorra sissejuhatus ja mängujuhised. Üldise eesmärgi käsitlused (vajadusel).
Enne mängu algust võimaldada osalejatel mängu kohta küsimusi esitada. Et kõik oleks neile selge
ja arusaadav. Kui keegi ei taha mingil põhjusel mängida, leida talle teine ülesanne (n vaatlemine).
- Mängujuhend peab olema samuti väga selge ja arusaadav. Soovitav lisada ka kirjalikult. Selgitada
mängu käiku, reegleid, anda ajapiirid. Veendumaks, et kõik said juhendist aru, vaata neile kõigile
otsa.

7. - Gruppide moodustamine (kui mäng seda nõuab). Grupp tuleb moodustada kindlasti ENNE
mängujuhendi andmist. Muidu tekib suur segadus.
Läbiviimine
Ole neutraalse vaatleja rollis. Las mäng areneb ise, sekku vaid siis, kui rikutakse mängureegleid või
eesmärk hakkab kaduma.
Kui vaatleja rollis on ka keegi õpilane, siis peaks tal olema vaatlusjuhend, kus on selgelt ja täpselt
kirjas kõik, mida tuleb vaadelda.
Järelkäsitlus/lõpparutelu
Enne emotsioonid ja siis tulemuste analüüs!
Siinkohal on võimalik edastada mängust saadavat kasu.
Järeldused – milleks mäng korraldati , mida õpiti jne.
Faasid:
Osalejate esmamulje avaldamine.
Selles faasis toimub arutelu toimunust. Samal ajal õpetaja juhib seda ja jälgib, et kõik soovijad
saaksid rääkida ja ei räägiks üheaegselt jne.
Küsimistehnika, dialoogide abil õppurite elamuste võrdlemine.
Ära kiirusta järeldustega.
Elamuste kokkukogumine.
Las jõuavad ise järeldusteni.
Järelduste lõpetus.
Siinkohal kannab õpetaja hoolt, et õppeülesanne saaks täidetud.
“Ja mida me võime selle baasil õppida? “ vms.
Mõtle ka sellele:
Kuidas ma iva esile toon, kui mäng läheb untsu.
Mida teen nendega, kes ei osale.
Mida ma teen nendega, kes peavad seda mängu totakaks ja seda suhtumist demonstreerivad.
Kohandatud väljaannete baasil:
Salumaa, T & Talvik, M. 2004. “Ajakohastatud õppemeetodid”. Merlecons ja Ko OÜ
Kaitsejõudude peastaap. 2002. “Rakenduspedagoogika õpik”. Atlex AS
Lonstrup, Brita “Avatus täiskasvanute õpetamisel” Eesti Vabaharidusliidu Kirjastus 2001(?)
VTS VISUAL THINKING STRATEGIESVISUAALSE MÕTLEMISE STRATEEGIAD

8. Vt ka www.ekm.ee Kumu hariduskeskuse alt – Õpetajale
Teoreetikud:
Philip Yenawine – muuseumipedagoogika teoreetik
Abigail Housen –arengupsühholoog
Eesmärgid:
Mitte ainult vaadata, vaid ka näha
Algaja vaatleja arengu ja oskuste toetamine
Mõtlemise stimuleerimine
Õpilane:
Saab vaadata erinevatest paikadest ja ajajärkudest pärit kunstiteoseid
Õpib leidma kunstiteoste tähendust ja mõtet
Arendab isiklikku suhet kunstiga
Arendab suhtlemisoskust
Meetod:
VTS tunni töömeetodiks on SUUNATUD DISKUSSIOON
Parafraseerimine
Üheksa tundi koolis, kümnes muuseumis
Igas tunnis 2 või 3 pilti
Rääkida saavad kõik soovijad
Toetav reageering igale vastusele
Hoolega valitud teosed ja täpselt järjestatud küsimused
Houseni esteetilise arengu astmed
1. aste
Emotsionaalne tasand. Jutustajad. Pilt haakub vaataja teadmistega maailmast.
2. aste
Konstruktiivne tasand. Vaataja on teostega harjunud, aga spetsiaalseid õpinguid pole läbinud.
Samm edasi emotsionaalsest tasandist
3. aste
Klassifitseerijate tasand. On saanud juba mingi ülevaate, tahab klassifitseerida ja nähtut oma

9. teadmiste raamistikku seada.
4. aste
Interpreteerijad. Inimesed, kes suudavad vaadata läbi oma isikliku suhte.
5. aste
Taasloojad. Nautijad. Osasaajad. Püsib professionaalsusel, vabad eelarvamustest.
Inimene igasuguses vanuses ilma eelneva kunstikogemuseta paikneb esimesel astmel.
Kõik astmed on vajalikud ja ükski pole parem kui teine. Intelligentsust ja loovat mõtlemist on igal
tasandil.
Põhiküsimused:
Mis toimub sellel pildil?
annab mõista, et pilt kajastab midagi, mis tuleb õpilastel välja uurida, lubades esitada mistahes
kommentaare, osutada värvidele, tunnetele, infole, isiklikele seostele, mis iganes pähe võivad tulla.
(seevastu küsimus "mida sa sellel pildil näed?" paneb loetlema).
Mida sa näed niisugust, mis paneb sind niimoodi mõtlema?
See sunnib õpilast koguma ja esitama tõendusmaterjali oma arvamuse kaitseks. Küsimus. "Miks sa
nii ütled?" tundub samuti mõistlikuna, kuid on heidutavam ning nõuab õpilaselt põhjendamisoskust,
mitte tõendusmaterjali esitamise oskust.
Õpetajal on siinkohal loomulikult ka mänguruumi, kuid tähtis on, et küsimused oleksid kõik lahtise
otsaga, nagu "Mida sa veel oskad ütelda nende inimeste kohta pildil?", "Mida veel?" jmt. Juhusliku
ajurünnaku asemel suunavad nad õpilasi olema täpsemad ja tähelepanelikumad.
Mida te siit veel leida oskate?
See küsimus innustab lapsi pilti rohkem süüvima.
Märkus:
Palun kasuta neid küsimusi täpselt selles sõnastuses nagu nad siin toodud on, nii jäävad nad
kiiresti meelde nii sulle kui ka õpilastele. Iga küsimus on suunatud erinevale ja olulisele
vaatlemisega seotud aspektile.
KUULA õpilasi.
OSUTA sellele, mida nad pildil mainivad või siis paluge neil endil osutada.
VASTA igale kommentaarile seda ümber sõnastades ("Kui ma sinust õigesti aru sain,
siis leidsid sa, et...") Muuda/korrigeeri kommentaari sõnastust, kuid mitte sisu. Nii tõestad, et olete
õpilast kuulanud, öeldut mõistnud ning tema arvamust hinnanud.

10. TUNNUSTA iga kommentaari võrdselt teistega, sealjuures suhtu ühtmoodi hästi ka korduvatesse
mõtetesse ja tähelepanekutesse, mis on sinu arvates ebatäpsed. Selles tunnis on oluline
mõttetegevus, mitte õigete vastuste leidmine.
PEA MEELES! Kõigile soovijaile tuleb anda võimalus rääkida. Võibolla tuleb vaiksemaid õpilasi
rääkima julgustada, kuid mingil juhul ei tohi sundida rääkima last, kes seda teha ei taha.
Ühe pildi vaatlemiseks kulub tavaliselt 15-20 minutit.
Kasutatud kirjandus:
VTS. (2000). / Koost A. Kloren, K. Luuk, K.Rinaldo. Tallinn: Omanäolise Kooli Arenduskeskus.
VTS metoodikat on põhjalikumalt võimalik õppida Avatud Meele Instituudis.
(Katsetused)
Mitmekülgsed intellektid – mitmekülgsed kogemused
Howard Gardner (Harvardi ülikooli psühholoog) on tõlgendanud teooriat nii, et meil, inimestel, on
kaasasündinud bio-füüsikaline potentsiaal, mis koosneb mitmetest erinevatest intellektidest.
Gardner on tuvastanud 8 intellekti.
ABC Lingvistiline intellekt on sõnade ja keele heli, struktuuri, tähenduse ja funktsiooni tundlikkus
123 Loogiline-matemaatiline intellekt on tundlikkus ja võime loogiliste ja numbriliste näitajate
eristamiseks, samuti võime toime tulla järelduslike seletuste pikkade ahelatega
Ruumiline intellekt on võime täpselt tajuda visuaalset ja ruumilist maailma
Muusikaline intellekt on võime toota ja hinnata rütmi, helikõrgust ja resonantsi
Kehalis-kinesteetiline intellekt on võime juhtida kehalisi liigutusi ja käsitseda esemeid
Looduslik intellekt on võime ära tunda ja klassifitseerida objekte, nii taimestikku kui
loomastikku
Isikutevaheline intellekt on (sotsiaalne) võime mõista ja adekvaatselt reageerida atmosfäärile,
temperatuurile, motivatsioonile ja teiste inimeste soovidele
Isikusisene intellekt on juurdepääs oma tunnetele ja võime tundeid eristada. Oma tugevuste ja
nõrkuste tundmine.
Muuseumis tuleb nende kõigiga arvestada, et saada mitmekülgseid kogemusi.

11. Didaktika põhiprintsiibid
1. Teadlikkuse printsiip – nõuab õpitava ühest mõistmist, aitab vältida mehaanilist tuupimist.
Tähendab õpitavast arusaamise kõrval ka selle otstarbe ja mõttekuse taipamist.
2. Õpitu elluviimise põhimõte – teoreetilise ja teadusliku teabe võimalikult kiire katsetamine
rakendamine tegelike probleemide uurimisel ja lahendamisel.
3. Jadaprintsiip – õpitava järjestikkuse esitamise nõue. Uute õpiühikute loogiline tulenevus
eelnevaist. Toetub meie intellekti assotsieeruvale tunnetuslaadile ning aitab ainet kergemini
omandada, luues enesetmõistetavuse tunde.
4. Süstemaatilisuse põhimõte – õppekava, kursuse korralduse ja õppemeetodite valiku
kujundamine üheks tegusaks süsteemiks, mille iga osa või lüli toetaks süsteemi teisi osi.
5. Aktiivsuse printsiip - nõuab õpilastes ärksuse, omaalgatuse ja toimekuse kujundamist. Seda
põhimõtet on püütud rakendada traditsioonilisel loengul õpihuvi virgutavate võtetega ning
aktiviseerivate õppemeetoditega (väitlus, rollimäng jt)
6. Eakohasuse põhimõte – eeldab õpetamise sisu ja vastavusse viimist õpilaste ealiste
iseärasustega.
Laias laastus on koolitamisel kaks ohtu:
Kipume lapsi ja nooremaid õpetama täiskasvanuile omase tunnetusviisi vahendusel
Me kasutame täiskasvanute koolitamisel nende eale sobimatut lähenemisviisi
7. Kontsenteerimisprintsiip – nõuab õppimise keskendamist teatud õppeainele, põhiprobleemile
või teemale.
Kirvereegel: koonda veerand tunni jooksul oma arutlus ühe keskse probleemi või teema ümber.
Seega 45 min- kolm olulist alateemat. St mõningate põhioskuste või alusteadmiste aukohale
seadmine nii, et ülejäänud õppematerjal teeniks selle selgekstegemise ja kinnistamise eesmärke.
8. Puhkepauside pidamise põhimõte – pea sageli värskendavaid puhkepause. Korraliku
lõdvestuse ja värske meeleseisundita ei tule hea keskendumine kõne allagi. Seda soovitavad
üksmeelselt kõik uuema aja õppemeetodid.
9. Individuaalsuse printsiip – rõhutab õppijate eripära arvestamist (psühholoogilised iseärasused –
kas on introvert või ekstravert, sõltuva või iseseisva õpistiiliga jne). Raske arvestada suurte
gruppide puhul.
10. Jõukohasuse põhimõte – soovitab õpitava kujundada õppija arengutasemele, teadmis- ja
kogemusvarule vastavaks. Ära õpeta üle niigi selget ja ära võta liiga kiires tempos edasi rasket ja
keerulist materjali.
11. Näitlikkuse printsiip - nõuab õpitava esitamist kujundlikult (piltlikult) ehk n abstraktne asi
“puust ette ja punaseks”. Aitab õpitut väiksema vaevaga meelde jätta.

12. 12. Lihtsamalt keerukale ülemineku põhimõte – tähendab õppuse järkjärgulist raskemaks ja
keerukamaks minekut. Leida selleks paras tempo.
13. Järjepidevuse põhimõte – tagatakse pideva juurdeõppimise ja kordamisega inimeste jätkuv
õpivalmidus.
14. Üleõppimise printsiip – teadmiste püsivuse tagamise põhimõte, mis tähendab õppimise
suunamist õpitud nähtustest arusaamiselt nende sügavama mõistmiseni ja õpitu pikemaks ajaks
mällu talletamiseni.
Täiskasvanutele:
15. Teadmiste ja kogemuste ühendamise printsiip – abstraktseile ja teoreetilistele teadmistele
kogemusliku vaste leidmine ning juhuslikult kujunenud ja süsteemitu individuaalsete
kogemustevaru lahtimõtestamine ja süstematiseerimine.
16. Kodukoha eripärade arvestamine
17. Tugipunktide kaudu õpetamine – õpetamise orienteerimine teadmiste raudvarale, millest
edaspidi kujuneb kandev karkass või teljestik, kuhu on kerge “kinnistada” lisanduvat infot.
18. Sünergia esiletoomise printsiip – õpirühma liikmete vastastikkune rikastamine individuaalsete
kogemuste erinevuste alusel.
19. Õppijailt õppimise põhimõte – seisneb monoloogilise suhtluse asendamises säärase viljaka
dialoogiga, kus õpetaja oma õpilaste tõekspidamised, kogemused ja varasemad teadmised
õppeprotsessi täiustamiseks appi võtab.
20. “Üle võimete õppimine” – leiab kasutamist intensiivõppes. Võrreldes tavalise koolitunniga on
see mitmekordne edasiminek. See pole mitte tegelike võimete ületamine, vaid tingimuste loomine
tavapäraseks peetud õppimisvõime ületamiseks, ilma et osalejad end oluliselt rohkem kurnaksid kui
harilikus tunnis.
21. Pseudopassiivsuse põhimõte – kasutuses sugestiivõppes, teatud eritingimustes (funktsionaalse
muusika saatel, õpetaja sisendusliku esinemise mõjul jne) võib meditatiivselt “passiivne”
meeleseisund olla õpitu mällu jätmisele suurepäraseks toeks.
22. Infantiliseerimispõhimõte (lapsemeelseks tegemine) – seisneb täiskasvanu kriitilisuse ja
lineaar-loogilise arutlusviisi ajutises kõrvalejätmises. Eesmärgiks on uut avastava õpiinnu ja
impulsiivse eneseväljenduse ergutamine. (n VTS proov)