Referatiivne üliõpilastöö TÜ õppeaines "Eesti riik ja ühiskond". Kolme viimase valitsuse tegevuse analüüs probleemi lahendamisel. (Tartu, 2010)

1. Tartu Ülikool
Sotsiaal- ja haridusteaduskond
Ühiskonna vananemine.
Kolme viimase valitsuse tegevuse analüüs probleemi
lahendamisel.
Referatiivne uurimistöö aines „Eesti riik ja ühiskond”
Autor: Marek Unt
Tartu 2010

2. Sisukord
Sissejuhatus....................................................................................................................3
Ühiskonna vananemise käsitlused .................................................................................3
Võimalikud lahendused .................................................................................................4
Eesti valitsuse poliitika ühiskonna vananemise osas .....................................................6
Partsi valitsus .............................................................................................................6
Ansipi I valitsus .........................................................................................................7
Ansipi II valitsus ........................................................................................................8
Tööandjate manifest 2010........................................................................................10
Kokkuvõte....................................................................................................................11
2

3. Sissejuhatus
Ühiskonna vananemine on protsess, mis on inimeste paraneva elujärje ja meditsiini
saavutuste abil sajandite jooksul üha hoogustunud. Omal moel on see paremate
elutingimuste mündi teine külg, mis esitab riikidele, kes sellega silmitsi peavad
seisma, nii majanduslikke kui sotsiaalseid väljakutseid.
Käesolev referatiivne uurimistöö käsitleb vananevat ühiskonda kui Eesti jaoks
aktuaalset ja lahendust nõudvat sotsiaalset ja majanduslikku valupunkti.
Annan esmalt lühidalt edasi ühiskonnateadlaste ja gerontoloogide vaated rahvastiku
vananemisele. Seejärel vaatan nii rahvastikuteadlaste kui poliitikute pakutud
lahendusi, mis on mõeldud vananeva ühiskonna koorma kergendamiseks.
Lõpuks käsitlen Eesti seniseid planeeritud ja teostatud samme ühiskonna vananemise
osas, seda kolme viimase valitsuse (alates 2003) tegevuskavasid vaadeldes ja
analüüsides.
Ühiskonna vananemise käsitlused
Ühiskonda peetakse vananevaks, kui selles on eakaid (üle 65-aastaseid) üle 7%.
Valdav enamus maailma riikidest on selle piiri juba ületanud ning Eestis võib ÜRO
rahvastikuprognoosi kohaselt aastaks 2030 eakas elanikkond moodustada koguni
neljandiku.
Ühiskonna vananemisega seotud väljakutsed reastavad Taimi Tulva ja Aino Kiis
2001. aastal ilmunud raamatus “Vananemine Eestis: eakate toimetulek ja teenuste
vajadus” järgmiselt:
• eakate toimetuleku kindlustamine, mille eelduseks on piisav sissetulek
pensionina;
• põlvkondadevahelise harmoonia tagamine;
• ealise diskrimineerimise vältimine;
• üleminek aktiivsele seenioripoliitikale.
Sügavad muutused ilmnevad vananedes ka leibkonna koosseisus ning peresiseses
vastutuses, samuti uuenenud hooldussuhetes.
Eesti Arengufondi seirejuht Kitty Kubo (Kubo 2010) nimetab vananemise-teemalises
diskussioonis kõige kõvemini kõlavat juttu pensionide jätkusuutmatusest ja
3

4. hooldusravi olematust kättesaadavusest. Käsikäes langeva sündivuse ja tööealiste
hulga kokkutõmbumisega tähendab vananemine tõepoolest survet riikide tervishoiu-
ja sotsiaaleelarvetele. Pea kõigil riikidel terendavad tulevikus probleemid vastavate
kulude katmisega. Kubo toob välja, et Euroopa Komisjoni 2009. aasta vananemise
raportis toodud tänaste poliitikate põhjal tehtud tulevikuprojektsioonid näitavad, et
riikide vananemisega seotud kulutused osakaaluna sisemajanduse kogutoodangust
ulatuvad aastaks 2060 näiteks Luksemburgis ja Kreekas kuni 40 protsendini,
Põhjamaades, Hollandis ja Maltal 30 protsendini. Kõige enam kasvavad kulutused
pensionitele, tervishoiuteenustele ja hooldusravile.
Teisalt on ühiskonna vanamine aga märksa laiem teema kui vaid pensionid ja
tervishoid. Kubo kirjutab, kuidas vananev ühiskond tekitab kasvava vajaduse
innovaatiliste lahenduste järele alates terviseteenustest, hooldusärist ja
funktsionaalsetest toodetest kuni elamuehituse ja transpordi korralduseni välja. Vanad
inimesed vajavad teist laadi teenuseid ja tooteid, samal ajal on nad ise valmis ja
võimelised varasemast enam majanduselus kaasa lööma ja neid teistele pakkuma, sh
endale vajaminevaid tooteid-teenuseid arendama.
Kokkuvõtlikult ei vaata kaasaegsed käsitlused ühiskonna vananemisest eakaid kui
vaid abivajajaid ja teenuste tarbijaid, vaid näevad neid osana lahendusest ja isegi
uutest võimalustest.
Võimalikud lahendused
Nii nagu ühiskonna vananemisel on erinevaid tahke, peituvad ka lahendused
erinevates valdkondades. Võtame järgnevas vaatluse alla mõningaid Eestis kajastust
leidnud ettepanekuid, kuidas vananeva ühiskonnaga toime tulla.
Majandusteadlane Andres Arrak on käsitlenud eelkõige demograafia ja majanduse
vahelisi seoseid Postimehe majandusteemalise veebiväljaande E24 keskkonnas
ilmunud arvamusartiklis “Andres Arrak: vananev rahvastik heldeid pensione ei
maksa” (Arrak 2009). Arrak kirjeldab, kuidas rikkaks saamine ja sündimuse
kahanemine on käinud käsikäes. Mingist hetkest alates hakkab aga rahvaarv
vähenema. See demograafilise struktuuri muutus ehk vananemine on saamas
majanduslanguse olulisimaks põhjuseks.
4

5. Need demograafilised trendid viivad Arraku väitel olulise tagajärjeni: demograafilise
struktuuri muutus halvendab sedavõrd töötegijate ja ülalpeetavate suhet, et riikide
majandus ning sotsiaal- ja pensionisüsteemid satuvad suure löögi alla.
Arrak toob välja erinevaid võimalusi, mis ühiskonna vananemisega seotud probleeme
leevendada aitaksid:
1) sündimuse suurendamine;
2) immigratsiooni suurendamine;
3) tööhõive määra suurendamine;
4) tööpuuduse kahandamine;
5) töötundide arvu suurendamine;
6) tootlikkuse suurendamine;
7) pensioniea tõstmine.
Realistlikumateks peab ta nimetatud moodustest viit viimast. Samuti kirjutab ta 20.
septembril: “Pensioniea tõstmine ei ole kellegi poliitilise eelistuse küsimus, vaid
majanduslik paratamatus.” (Arrak 2009)
Ka Heli Raamets (2008) toob välja kaks eelnimetatud viisidest ning lisab sinna
kolmanda – pensionide vähendamise. Seda peab aga siiski ebatõenäoliseks, kuivõrd
pensioni tase peab käima ühte sammu keskmise töötasuga.
Kitty Kubo (2010) toob välja lahendusi vananemisega seotud sotsiaalsete probleemide
leevendamiseks (mis arenenud riikides on fookuses materiaalse hakkamasaamise
asemel), nagu Singapuri 50 000 dollari suurune tagastamatu abi lastele, kes kolivad
kilomeetri raadiusesse oma abi vajavatest vanematest, või Poola “vanaemade
adopteerimise” skeem, mis liidab üksikemad vanaemadega. Austraalias ja Uus-
Meremaal soodustatakse aga kodu jagamist viisil, kus abivajaja annab ülearuse osa
oma elamispinnast nooremale, kes vastutasuks teda aitab ja seltsi pakub.
Tõdedes, et Eestis on tähelepanu keskmes siiski vananemisega seotud problemaatika
materiaalne külg, võime jaotada pakutud lahendusvariandid kolme suuremasse rühma:
1) iibega (nii loomuliku iibe kui rändega) seotud võimalused;
2) tööhõivepoliitika tõhustamine ja tootlikkuse suurendamine;
3) pensioniea tõstmine.
5

6. Eesti valitsuse poliitika ühiskonna vananemise osas
Võtan järgnevalt vaatluse alla kolme viimase valitsuse deklareeritud poliitika
ühiskonna vananemisega seotud teemade osas:
1) nn Partsi valitsus, 2003-2005;
2) nn Ansipi I valitsus, 2005-2007;
3) nn Ansipi II valitsus, alates 2007 kuni tänaseni.
Partsi valitsus
Juhan Partsi juhtimisel moodustatud valitsus, mis astus ametisse 2003. aasta kevadel,
koosnes moodustamise ajal kolme erakonna esindajatest:
1) Res Publica;
2) Eesti Reformierakond;
3) Eestimaa Rahvaliit.
Koalitsioonilepingus, mis oli sõlmitud aastateks 2003-2007, deklareerisid kolme
partei esindajad, et nende poliitika on suunatud “Eesti rahva elujõu taastamisele ja
suurendamisele, et tagada Eesti kui rahvusriigi tugevnemine” (Ühendus Vabariigi
Eest – Res Publica, Eesti Reformierakonna ja Eestimaa Rahvaliidu koalitsioonileping
aastateks 2003–2007).
Pere- ja rahvastikupoliitika osas deklareeris leping järgmist: “Meie pingutustel on
mõtet vaid siis, kui on lapsi, kellele pärandada oma töö viljad. Rahvuslik perepoliitika
peab olema pikaks ajaks ette planeeritud. Vanemad peavad olema kindlad, et saavad
laste kasvatamisega hakkama ja emad säilitavad konkurentsivõime tööturul.”
Järgnevas sisaldas koalitsioonileping ühe tähtsama iibe tõstmisele suunatud meetmena
nn emapalga ideed, mis oli mõeldud eelkõige töötavate naisterahvaste jaoks
lastesaamise barjääri eemaldamiseks, pakkudes neile lisagarantiisid:
1. Tagame väikese lapsega kodus olevale emale sissetuleku
1.1.Emale säilitatakse palk enne ja pärast sünnitust kokku 12 kuu jooksul. Ilma
sissetulekuta emad saavad vastavat toetust alampalga alusel. Emale säilitatava
palga ülemmäär on minimaalselt kolm keskmist palka.Seadusemuudatus hakkab
kehtima 1. jaanuarist 2004.
6

7. 1.2.Suurendame riigi panust ema kogumispensionisse lapse sünni korral ühe
protsendi punkti võrra. Seadusemuudatus hakkab kehtima 1. jaanuarist 2004.
1.3.Suurendame riiklikku sünnitoetust hiljemalt 2006. aastaks 5000 kroonini.
1.4.Alates 1. jaanuarist 2004 kustutame 50% riiklikult garanteeritud õppelaenust
iga sündinud lapse kohta. Õppelaen kustutatakse emal, kes on lõpetanud
rakenduskõrgkooli või ülikooli.
1.5.Koalitsioon töötab välja tervikliku pere- ja rahvastikupoliitika, leides kõige
tõhusamad meetmed sündivuse mõjutamiseks. Üheks eesmärgiks seame viia sisse
tulumaksuvabastus maksuvaba miinimumi ulatuses alates pere teisest lapsest.
Pensionide osas sisaldas koalitsioonilepingu toimetulekupoliitika osa järgmist rida:
6.1. Koalitsiooni pensionipoliitika on suunatud EL Sotsiaalkindlustuse koodeksiga
määratud elatustaseme kindlustamisele eakatele, puuetega inimestele ja toitja
kaotanutele.
Kui vaadelda neid meetmeid eelnevalt väljatoodud lahenduste kontekstis, siis näeme,
et Partsi valitsuse esmane meede vananeva ühiskonnaga toimetulekuks on seotud
loomuliku iibega. Et tegu on pigem pikaajalise meetmega ning ka pensionide ega
tervishoiu osas ei näe koalitsioonileping ette eraldi väljatoomist väärivaid tegevusi
just vananeva ühiskonna probleemiga tegelemiseks, võib järeldada, et Partsi valitsuse
alusdokumendis puudub mitmekülgne ühiskonna vananemisele suunatud poliitika.
Emapalk (mis hiljem küll vanemapalga nime võttis) oli kahtlemata Partsi valitsuse
üks paremini afišeeritavamaid deklaratsioone. Ka iive on vanemapalga kehtestaise
järgsetel aastatel olnud teel positiivse suunas, kuid et lapsesaamise otsus sõltub
tulevaste vanemate jaoks mitmetest (mitte ainult materiaalsetest) teguritest, siis otsest
seost vanemapalgaga ei ole nii lihtne demonstreerida. Lisaks on vanemapalga mõju
demograafilisele struktuurile pikaajaline, mis tähendab, et 1990ndate madala
sündivusega kaasnevad probleemid 2010ndatel ei ole vanemapalgaga lahendatavad.
Ansipi I valitsus
Andrus Ansipi juhtimisel moodustatud valitsus, mis astus ametisse 2005. aastal,
koosnes kolme erakonna esindajatest:
1) Keskerakond (uue erakonnana valitsuses Res Publica asemel);
2) Eesti Reformierakond;
7

8. 3) Eestimaa Rahvaliit.
Rahvastiku- ja perepoliitika osas ei deklareerinud uus koalitsioonileping palju uut.
Pigem toestas see juba eelnevalt kehtestatud vanemapalka, lubades pikendada selle
maksmise perioodi.
Pensionide osas sisaldas koalitsioonileping punkti keskmise täisvanaduspensioni
tõusust, mille lisamist soovis eelkõige uus partner Keskerakond. (Eesti
Reformierakonna, Eesti Keskerakonna ja Eestimaa Rahvaliidu koalitsioonilepe 2005)
Ansipi I valitsuse programm ei erine ühiskonna vananemise probleemide käsitluselt
eelnenud Partsi valitsusest, kuivõrd leping ise probleemi ei tunnista. Lubatud
pensionide tõus on pigem suunatud riigi koormuse kasvatamisele eakate
ülalpidamisel.
Nagu mainib tollane Eesti Reformierakonna fraktsiooni liige Taavi Rõivas oma
sõnavõtus Riigikogu ees (XI Riigikogu stenogramm, I istungjärk. 3. mai 2007), sai
pensionitõus võimalikuks eelkõige tänu sotsiaalmaksu laekumise kasvule, mis
tingitud heast majanduskeskkonnast. Ei saa jätta tsiteerimata ridu Rõivase
ettekandest: “Kasvav majandus ja Eesti inimeste tubli töö on pensionitõusu
sepistamisel alasiks ja haamriks ning tänasele erakordsele tõusule on vundamenti
laotud juba pikka aega.”
Kommenteerides Ansipi I valitsust ning ühiskonna vananemise probleemi, võib ehk
järeldada, et tollane majanduskasvu aeg ei sundinud eakate ülalpidamise temaatikaga
tõsiselt tegelema, kuna vahetuid probleeme riigi hea finantsseisu tõttu ei olnud.
Ansipi II valitsus
2007. aasta valimiste järel moodustas valitsuse teist korda järjest Eesti
Reformierakonna liider Andrus Ansip, sel korral koosnes valitsus järgnevatest
erakondadest:
1) Eesti Reformierakond;
2) Isamaa ja Res Publica Liit;
3) Sotsiaaldemokraatlik Erakond.
2007. aasta koalitsiooni poolt kokkulepitud valitsuse tegevusprogramm kinnitas
järjepidevust Eesti positiivse loomuliku iibe tagamise soovis:
8

9. “Valitsusliidu peaeesmärk on saavutada Eesti rahvastiku positiivne iive sündimuse
kasvu, keskmise eluea pikenemise ja elukvaliteedi tõstmise teel.” (Valitsusliidu
programm aastateks 2007-2011)
Mõned märkimisväärsed punktid programmis sisaldasid vanemahüvitise maksmise
perioodi pikendamist, lapsehooldustasu suurendamist, lastehoiuteenuse
kompensatsiooni lasteaiakoha puudumisel, lasterikka pere toetuse laiendamist. Pere-
ja rahvastikupoliitika programmi viimase punkti kohaselt “et tõsta Eesti inimeste
keskmist aktiivset eluiga ja elukvaliteeti, tõhustab riik HIV-, narkomaania-,
alkoholismi-, suitsetamise-, liiklushuligaansuse, ebatervisliku toitumise ning
väheliikuva eluviisi vastast teavitustööd ning eraldab selleks riigieelarvest igal aastal
vähemalt 20 miljonit krooni”.
Samuti tekkis sotsiaalpoliitika programmi esmakordselt eraldi peatükk – eakate
poliitika –, mis deklareeris eesmärgiks võimaluste loomist Eesti inimestele väärikaks
ja aktiivseks eluks vanaduspõlves, ent tegeles sisuliselt rohkem pensionitõusu ja selle
rahastamise mehhanismidega.
Ansipi II valitsuse puhul on oluline ära tuua portfellita rahvastikuministri valitsuse
koosseisu arvamine. Seda kohta asus täitma sotsiaaldemokraat Urve Palo, kelle
ülesannetena nimetas peaminister rahvastikupoliitika analüüsi ja monitooringut ning
integratsioonipoliitika kujundamist, samuti kodakondsuspoliitikat elluviimist ja
jälgimist ning väljaspool Eestit elavate rahvuskaaslaste suhtes poliitika
väljakujundamist ja rakendamist (Raun 2007). 2009. aastal sunniti aga
Sotsiaaldemokraatlik Erakond valitsusest vastuolude tõttu lahkuma. Minister Urve
Palo ametikoha ülesanded jaotati sotsiaal-, kultuuri-, haridus- ja teadus- ning
regionaalministeeriumide vahel.
Olgugi, et rahvastikuministri ametikoht vähemalt nimetuse järgi oleks kõige
sobilikum vananevale ühiskonnale tähelepanu juhtimiseks (oli ju ministri ülesandeks
muuhulgas ka valitsuse otsuste demograafiliste mõjude analüüs), on raske tagantjärgi
tuvastada tegevusi, mis seda valdkonda oleksid puudutanud. Kas olid
rahvastikuministrile antud ülesanded liiga laialivalguvad või oli see ministri
personaalne läbikukkumine, igatahes oli potentsiaalselt demograafilistele küsimustele
tähelepanu pöörava ametikoha kadumine kahetsusväärne.
Kui Ansipi I valitsus võis hästi laekuva sotsiaalmaksu arvelt lubada pensionitõuse,
siis Ansipi II valitsusel tuli silmitsi seista 2007. aastal alguse saanud
9

10. majanduskriisiga, mis sundis järgnenud aasta jooksul mitmetele negatiivsetele
lisaeelarvetele. 2009. aastal kommenteeris nüüdseks juba opositsioonis
sotsiaaldemokraatide liige Eiki Nestor: “Ühegi valitsuse pealekäimisel pole otsitud
lahendust olukorrale, et kui vananeva ühiskonna kulutused tervishoiule suurenevad,
siis kes selle kinni maksab? Viimaste aastate palga- ja maksutõus pole selleks
aruteluks põhjust andnud ja seda teravamalt need lahendamata küsimused nüüd välja
löövad.” (Koch 2009)
Majanduskriisi tingimustes otsustas valitsus 2009. aasta kevadel külmutada
riigipoolsed maksed teise pensionisambasse, lisades küll juurde maksete hilisema
kompenseerimise klausli ja lükates koorma pisut kaugemale tulevikku. See
demonstreeris esmakordselt teise pensionisamba haprust, millele viitas ka näiteks
majandusprofessor (ja opositsioonipoliitik) Olev Raju: “Selle kohta on tehtud ka
arvestusi, et ükskord tekib olukord, kus sissemaksed jäävad väljamaksetest
väiksemaks jne. Probleem on lihtsalt selles, et see summa on riigile liiga suur.”
(Aasaru 2009)
2009. aasta novembris kiitis valitsus heaks konkurentsivõime arengukava aastateks
2009–2011, ühe punktina on seal sees ka pensioniea tõstmine 65-ni aastaks 2024.
Eesti pensionäride ühenduse juhatuse esimees Aare Kitsing leidis, et valitsuse plaan
hakata kergitama pensioniiga on iseenesest paratamatu, kuid vajab inimestele
lahtiseletamist ja üsna kindlasti on oodata ka vastuseisu. (Jaagant 2009)
Vaadates ja võrreldes kolme valitsuse tegevusi vananeva ühiskonna kontekstis ning
meenutades eelnevalt välja toodud kolme põhilist lahendusvaldkonda (iibe tõstmine,
tööhõive ja tootlikkuse suurendamine ja pensioniea tõstmine), näeme tegevuskava
eelkõige iibe valdkonnas. Eredalt torkab silma vanemapalk, mille otsene seos
sündivusega on aga küsitav. Vaid viimaste aastate jooksul jõudis valitsus ka
järkjärgulise pensioniea tõstmise kavani.
Tööandjate manifest 2010
Kõige päevakajalisema debatina vananeva ühiskonna teemadel tuleb esile tuua Eesti
Tööandjate Keskliidu koostatud ja 2010. aasta augustis avaldatud tööandjate manifesti
(Tööandjate manifest 2011-2015).
10

11. Manifest ütleb, et vananeva ühiskonna peamiseks väljakutseks on pensionifondide
adekvaatne finantseerimine. Et sotsiaalmaksust oleks võimalik maksumäära tõstmata
finantseeritud kasvavat vanaduspensionäride hulka, pannakse ette
1) pensioniea tõstmist vähemalt 67 eluaastani,
2) töötavate pensinäride puhul pensioni maksmise loobumisest kaalumist,
3) pensioni indekseerimise skeemi muutmist nii, et sotsiaalmaksu laekumise ja
tarbijahindade langus tooks kaasa pensionide languse,
4) eripensionide kaotamist.
Tööandjate manifest on võtnud õigustatult luubi alla küsimuse, kuidas on keskkonnas,
kus eelarve tulud on piiratud, võimalik finantseerida üha kasvavat pensionärkonda.
Nende ettepanekud läbi kogu manifesti on seotud kõigi nimetatud kolme
lahendusviisiga ning lisaks pensioniea tõstmisele soovitavad nad ühtlasi muuta
paindlikumaks pensioni indekseerimise skeemi, et muutuvates majandusoludes oleks
võimalik ka pensioneid allapoole tuua ja riigi raha säästa. Tõsi on, et tööandjate
manifest tegeleb eelkõige vananeva ühiskonna kui riiki koormava finantsprobleemiga
ning jätab vaatluse alt välja sotsiaalkultuurilise poole. Küll aga tuleb paraku
poliitilise, mitte ratsionaalse seisukohavõtuna näha peaministri avaldust, et manifesti
näol on tegu “kohatu tekstiga” (Kass 2010). Ilmselt ei ole imekspandav, et
valimiseelses õhkkonnas on sääraste ebapopulaarsete otsuste tegemine (ja isegi nende
üle arutlemine) raske ning koalitsioonipoliitikud seda tegema ei torma.
Kokkuvõte
Ühiskonna vananemine on protsess, mis on Eesti puhul hästi teadvustatud
ühiskonnateadlaste (ja osaliselt ka poliitikute) poolt, ent mille käsitlemiseks on
tegevuskava valitsuse tasemel napp.
Rahvastiku vananemist on soovitav käsitleda terviklikult, võttes arvesse nii selle
majanduslikku kui sotsiaalkultuurilist külge. Majanduslikust küljest kuuluvad
lahenduste hulka näiteks iibe ja sellega tööealise elanikkonna suhtarvu tõstmine
mittetööealiste suhtes (seda nii loomuliku iibe kui sisserände teel), tööhõivepoliitika
kohandamine ja tootlikkuse suurendamine nii, et olemasolev tööealine elanikkond
suudaks majanduslikult toime tulla vanaduspensionil oleva osaga elanikest, ning ka
11

12. pensioniea tõstmine või pensionide vähendamine, et pensionide koormust riigile
vähendada.
Viimased kolm valitsust on tegelenud eelkõige ühiskonna vananemise majandusliku
küljega, püüdes vanemapalga abil suunata loomulikku iivet positiivse poole. Iive on
Eestis viimase kümne aasta jooksul tõepoolest tõusnud, ent otsest seost
vanemapalgaga ei ole võimalik tõestada.
Võib ette näha, et 1990ndatel aset leidnud sündivuse langus saab märgatavalt
mõjutama pensionikoormust riigieelarvele lähemal aastakümnel. Samuti on
pensionisüsteemile kurnavaks majanduslikult mitte nii edukad aastad, kui
sotsiaalmaksust ei ole võimalik pensioni väljamakseid täielikult rahastada.
Valitsus on ette näinud pensioniea järkjärgulise tõusu 65 eluaastani aastaks 2024,
millele Tööandjate Keskliit on sekundeerinud veelgi järsema ettepanekuga, soovitades
pensioniiga kergitada 67 eluaastani. Selle ettepaneku ajastus on aga langenud aega,
mil probleemidest rääkimine on valitsevate poliitiliste jõudude jaoks ebasoovitav.
Rahvastiku vananemise sotsiaalkultuurilist külge adresseerivaid tegevusi on veelgi
raskem välja tuua. Pensioniea tõstmise kaudu eakate töölkäimise propageerimine võib
ju kaudselt aidata kaasa sotsiaalsele sidususele, ent eraldi tegevusena seda näha ei saa.
Tervishoius aga ei ole siiani märgatavalt juttu olnud vananeva rahvastikuga seotud
lisarahastamisest.
On tõenäoline, et debatt Tööandjate Keskliidu tehtud ettepanekute teemal võib
lähiaastate jooksul taas päevakorda tõusta. Et vananev ühiskond tähendab ühtlasi ka
vananevat valijaskonda, ei saa pensioniea tõstmine olema kerge. Küll aga oleks võib
ette kujutada, et valimisdebatti sisenevad ka rahvastiku vananemise sotsiaalsele
küljele suunatud meetmed (näiteks eakate tervishoid ja hooldusravi toetamine).
12

13. Kasutatud kirjandus
1. Aasaru, H. (2009). Raju: teine sammas on üks hullemaid asju. ERR,
13.04.2009. URL (kasutatud september 2010):
http://uudised.err.ee/index.php?06161224
2. Arrak, A. (2009). Majandust ei saa käskida. Postimees/E24, 20. september
2009. URL (kasutatud september 2010): http://www.e24.ee/?id=315232
3. Arrak, A. (2009). Vananev rahvastik heldeid pensione ei maksa.
Postimees/E24, 03. september 2009. URL (kasutatud september 2010):
http://www.e24.ee/?id=159411
4. Eesti Reformierakonna, Eesti Keskerakonna ja Eestimaa Rahvaliidu
koalitsioonilepe. (2005). URL (kasutatud september 2010):
http://www.valitsus.ee/?id=7102
5. Jaagant, U. (2009). Pensioniea tõus sai valitsuselt eile rohelise tule. Eesti
Päevaleht, 06.11.2009.
6. Kass, M. (2010). Ansip nimetas tööandjate manifesti “kohatuks tekstiks”.
Postimees/E24, 09.09.2010. URL (kasutatud september 2010):
http://www.e24.ee/?id=310714
7. Kubo, K. (2010). Hõbejuukseliste ajastu väljakutsed ja võimalused. HEI: Hea
Eesti Idee. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus.
8. Raamets, H. (2008). Pensionär võib riigi hukutada või päästa. Maaleht 20.
november 2008. URL (kasutatud september 2010):
http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/pensionar-voib-riigi-
hukutada-voi-paasta.d?id=23962419
9. Raun, A. (2007). Selgusid minister Urve Palo tööülesanded. Postimees,
12.04.2007.
10. Tööandjate manifest 2011-2015. (2010). URL (kasutatud september 2010):
http://www.tooandjad.ee/images/manifest2015.pdf
11. Tulva, T., Kiis, A. (2001). Vananemine Eestis: eakate toimetulek ja teenuste
vajadus. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus.
13

14. 12. Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica, Eesti Reformierakonna ja Eestimaa
Rahvaliidu koalitsioonileping aastateks 2003–2007. (2003). URL (kasutatud
september 2009): http://www.valitsus.ee/?id=7101
13. Valitsusliidu programm aastateks 2007-2011. (2007). URL (kasutatud
september 2010): http://www.valitsus.ee/?id=1307
14. XI Riigikogu stenogramm, I istungjärk. 3. mai 2007. (2007). URL (kasutatud
september 2010):
http://www.riigikogu.ee/index.php?op=steno&stcommand=stenogramm&day
=18&date=1178177177
15. Koch, T. (2009). Eksministrite retsept – kuidas haigeraha veel kärpida.
Postimees, 22.04.2009.
14