1. Katre Rodima
Merlin Randoja
Väliskohanimede kirjutamine
õigekeelsussõnaraamatutes läbi
aegade

2. Sissejuhatus
• 20. sajandil sai alguse kohanimede reeglipärastamine.
• Eestimaa Rahvahariduse Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi
esindajad pidasid 1908–1911 keelekonverentse.
• 1911. aastal kinnitati põhimõttelisel kujul võõrnimede
ortograafia:
• Maade nimed kirjutatakse muututmata kujul, vajadusel tuleb lisada
hääldus.
• Eestipäraselt kirjutatakse vaid nimed, mis on meil omapäraselt juba
välja arenenud, nt Jaapan, Hiina, Prantsusmaa.

3. „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat“ (1918) ja
„Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat“ (1925–1937)
Kuna selgeid piire „omapäraselt välja arenenud“ ja reeglipäraste kohanimede vahele
ei tekkinud, siis ei kajastunud see 1918. aastal ilmunud „Eesti keele õigekirjutuse-
sõnaraamatus“ ega kolmes köites 1925–1937 ilmunud „Eesti õigekeelsuse-
sõnaraamatus“.
1918. aastal ilmunud ÕS sisaldab järgnevaid soovitusi nimede kirjutamisel:
• Pärisnimedes on soovitatav algselt kuju säilitada. Eestis kodunedes muutuvad võõrad
pärisnimed aegamööda ikka eestilisemaks: Rooma, Tiirus, Siidon, Hiina, Liibawi.
• Need geograafilised nimed, mis teistest keeltest tulevad, kus ladina tähestikku
tarvitatakse, jäävad muutumata, nt Bordeaux, Brighton, Norrköping.
• Venekeelseid nimesid transkribeeritakse aga nõnda, kuidas neid vene keeles välja
räägitakse.
• Ladina ja kreeka keelest laenude kirjutamisel tuleb muuseas veel järgmist silmas
pidada: ladina keele c tuleb eesti keeles ikka k-ga kirjutada kui ta k-na kõlab, teistel
kordadel vastab ladina c-le eesti keeles ts ehk eestistatud kujul s.

4. „Väike õigekeelsus-sõnaraamat” (1933-1946)
• Hakkas kinnistama kohanimede ortograafiat.
• Esimeses trükis olid kohanimed eraldi lisana, hilisemates
trükkides paigutati nad põhisõnastikku.
• Selge suunitlus eelistada kohalikke nimesid senistele saksa-
või venepärastele. Nt Kaunas, mitte Kovno; Praha, mitte
Praaga.
• Mugandite kõrval esitatakse sageli kohalikke nimesid või
neile lähendatud vorme.

5. 1940. aastad
• Eesti keele olukord muutus põhjalikult.
• Eriti tõusis üles vene nimede transkribeerimine.
• Uuesti hakkas levima nimede mugandatud kirjaviis.
• Tollane kirjastuse Pedagoogoline Kirjandus keelelise
peatoimetaja Elmar Elisto arvates oli eesti kirjaviis alati
liikunud lihtsuse ja häälduspärasuse poole
(Amazonas>Amatson; New York>Njuujork).
• Talle vaidles vastu Johannes Käis, kes nõudis, et austataks
„vennasvabariikides tarvitatavat kohanimede tarvitusviisi“
(Liibavi>Liepaja; Võnnu>Cesis).

6. „Suur õigekeelsus-sõnaraamat” (1948-1951) ja
„väike õigekeelsuse sõnaraamat” (1953)
• Võitlus kahe suuna vahel kestis 1951. aastani. „Suure
õigekeelsuse sõnaraamatu“ 1. ja 2. vihikus loobuti vene nimede
häälduspärastamisest.
• Üldiselt jäi kirjakuju truuks varasematele põhimõtetele ning
mugandas nimesid minimaalselt. Nt Amazonas, Babülon.
• Keele mugandamise pooldajad hakkasid nõudma nimede
rahvapärast kirjutusviisi – eestkõnelejaks oli Karl Aben, kes
esitas üleskutse häälduspärastada kõik võõrnimed ning töötada
välja transkribeerimisreeglid kõigi ladinakirjaliste keelte jaoks.
• 1953. aasta VÕS-st jäid kohanimed ise ja nende kirjutamise
juhised siiski välja.

7. • Viimast korda oli Karl Aabeni ettepanek tervikuna esil 1955.
aastal kuid sellele järgnenud sulaaeg kukutas nimede
laustranskriptsiooni päevakorralt. Arutlused võõrnimede üle
võtsid realistlikuma suuna. 1958. aastal ilmus tõlgitud
teatmeteos „Välisriigid“, kus kohanimed olid reeglikohaselt antud
enamasti algkujul. See ja kavandatav õigekeelsusõnaraamat
sundisid kaaluma mõiste „üldtuntud kohanimed“ sisu. Ernst
Nurme (1959) seisukoha järgi kuulusid sellesse rühma:
• kõigi iseseisvate riikide ning suuremate maa-alade nimed (Angoola,
Ekuador jt);
• kõigi Euroopa pealinnade nimed;
• suuremate ja tuntumate linnade nimed (Riia, Lüübek, Milaano);
• suuremate jõgede ja muude veekogude nimed (Niilus, Niaagra).

8. „Õigekeelsuse sõnaraamat” (1960)
• Alates sellest sõnaraamatust on olulisemad kohanimed
esitatud sõnaraamatu lisana.
• Häälduspäraseid nimekujusid oli mõnevõrra vähendatud, kuid
sellegipoolest kinnistas ÕS 1960 hulga uusi mugandeid. Nende
tekkimise põhjuseks piisas sageli nimeobjekti sattumisest
mõnda nimetatud rubriiki, nt „iseseisvad riigid“>Liihtenštein jne.
• Hakkas eelistama itaalia nimesid Genova ja Padova senistele
saksakeelsetele nimedele Genua ja Padua, tõi käibele
indoneesiakeelsed nimed Kalimantan ja Sulavesi ning soovitas
hiina nimede omaladina tarvituselevõttu. Käsitlema hakati ka
teiste idakeelte nimede kirjakujusid.

9. ENE mõjud
 Eesti nõukogude entsüklopeedia koostamisega 1967. aastal tulid
päevakorrale võõrnimede kirjutamise üldpõhimõtted.
 Nimede mugandamise vastu oli Mati Hint, temaga ühines ühines
Ersnt Nurm, kes tunnistas, et häälduspärastamisega oleks võidud
tagasihoidlikum olla.
 Paul Alvre seevastu väitis, et võõrnimede kodunemine on võtnud
suure ulatuse ning see suund on elujõuline edaspidigi. Mitmed
tunnistasid siiski M. Hindi argumentide põhjendatust ning 1967.
aastal tutvustas Valdek Pall Genfi kohanimekonverenrsi
seisukohta, et kohanimede rahvusvahelise normeerimise aluseks
olgu rahvuslik normeerimine.
 See väitlus tegi lõpu hulga aastaid kestnud ponnistustele
võõrnimed üha enam eestipäraseks muuta.

10. Õigekeelsussõnaraamat (1976)
 Kohanimevalimikku oli tublisti täiendatud ja ajakohastatud, kokku esitati
umbes 1950 väliskohanime.
 ÕS 1960-ga võrreldes oli 60 nimekuju tagasi reeglipäraseks muudetud,
seal hulgas need, mille mugandamist oli kaua kritiseeritud. Nt
Liechtenstein
 ÕS 1976 kinnistas paljud ENE ja ajakirjanduse poolt varem tarvitusele
võetud nimekujud ning lõi eeldused ulatuslikumaks reeglipärastamiseks.
 Vahetult enne ÕSi ilmumist oli õigekeelsuskomisjon heaks kiitnud ka
järgmise reegli:
„Rahvuslikke nimekujusid ladina tähestikku kasutavatest keeltest ja
reeglikohast transkriptsiooni võõrtähestikku kasutavatest keeltest ei tule
lugeda eksimuseks eesti õigekeelsuse vastu.“ Kuna vastavad muudatused
oleksid nõudnud põhjalikumat töötlust, ei teostunud see juhis ÕS 1976 enda
valimikus veel järjekindlalt.
 Kuna vastavad muudatused oleksid nõudnud põhjalikumat töötlust, ei
teostunud see juhis ÕS 1976 enda valimikus veel järjekindlalt.

11.  Nimeteemalised arutelud õigekeelsuskomisjonis valmistasid ette
redikaalsemat pööret reeglipärasema nimekirjutuse poole ning 1983.
aastal võeti vastu otsus maade ja pealinnade nimede ning riiginimetuste
tõlgete kohta.
 Otsusele lisatud nimestikus oli tõsiselt kärbitud ortograafiliste mugandite
arvu, nt Angoola>Angola.
 Nimestikku ettevalmistanud töörühma (H. Saari, V. Pall, H. Meriste)
juhtmõtted olid järgmised:
• võõrkeelsed nimed ei ole eesti keele osad ega ole eesti keeles normitavad, v.a üksikud sobitusseigad
(hääldus, käändtüüp jm);
• eesti keeles saan normida eestikeelseid kohanimesid, mida on ka Eesti-välistel kohtadel;
• nimede põhikujuks tänapäeva suhtluses on kirjapilt;
• võõrkeelse nime pelk kirjapildi poolest mugandamine ei oel soovitav nähtus;
• diakriitiliste märkide ärajättu ei saa soovitada;
• nimestik peab pakkuma valikuvabadusi ja selleks olema inforohke;
• nimede töötlemine ja esitlemine peab toimuma eeskätt keelelisel alusel.

12. ÕS 1999
• 1993. aastal ilmus „Nimekirjutusraamat“, mis tutvustas
nimekirjutuse põhimõtteid kõige üksikasjalikumalt. Henn
Saari kirjutatud sissejuhatuses käsitleti põhjalikult
nimekirjutuse põhialuseid.
• Uue ÕSi kohanimevalimiku tarvis jätkas Emakeele Seltsi
keeletoimkond 1996.–1997. aastal väliskohanimede
arutamist, mille tulemusena ilmus ÕS 1999 lisas uus ja
põhjalikum kohanimevalimik.
• Lisaks soovitavatele nimekujudele andis uus ÕS ka
ladinatähelise lähtekuju. Nt Uus.Meremaa <2: -le>, New
Zealand <njuu ziiländ> ingl, Aotea.roa maoori riik
Okeaanias.

13. ÕS 2006
• Valimikus on üle 4000 kohanime.
• Ülesehituselt sarnane 1999. aasta ÕS-le, suuri muutusi ei
sisalda.
• Erinevused on seotud eelkõige uute iseseisvate riikide või
tähestikkude vahetusega.