2. Eesti keele häälikusüsteem Häälikud: Täishäälikud ehk vokaalid (a, e, i, o, u, õ, ä, ö, ü) Kaashäälikud ehk konsonandid : Ahtushäälikud Ninahäälikud (m, n) Suuhäälikud (h, s, j, v, l, r) Sulghäälikud (k, g, p, b, t, d)
3. Võõrhäälikud ja –tähed Eesti keeles on kaks võõrhäälikut – f ja š. Võõrtähed jagunevad häälduse põhjal: Tähed, mis tähistavad võõrhäälikuid (f, š) Tähed, mida oma sõnades ei kasutata, kuid mida hääldatakse eesti häälikusüsteemi abil/ vahendusel (c, q, z, w, y, x) Võõrtäht, millele eesti häälikusüsteemis vaste puudub (ž)
4. Silp on väikseim kõnes esinev hääldusüksus. Silbi kõige tähtsam osa on silbi tuum. Silbi tuum on täishäälik või täishäälikuühend. Lisaks tuumale võib silbil olla algus, mis on kaashäälik või kaashäälikuühend ja lõpp, milleks kaashäälik või kaashäälikuühend.
5. Silp Silbi liigid: Lühike – tuumas 1 täishäälik, lõppu ei ole Pikk Lahtine – tuumas 2 vokaali, lõppu ei ole Kinnine – tuumas 1 või 2 vokaali, lõpp on olemas
6. Rõhk Rõhu ülesanne on kõne rütmistamine, sõna alguse tähistamine ja mõnes keeles grammatiliste tähenduste edasi andmine. Eesti keeles on moodustavad rõhulised ja rõhutud silbid erinevaid rütmiüksusi. Keele väikseim rütmiüksus on kõnetakt. Kõnetakt võib koosneda ühest kuni kolmest silbist.
7. Sõna välde Väldet määratakse sõna rõhulises silbis. Välde on seotud silbi ülesehitusega/liigiga. I välde – lühikese silbi tinglik nimetus II välde – pika silbi tinglik nimetus III välde – pika silbi tinglik nimetus, kui seda silpi hääldatakse ekstra rõhuga.
8. Vormiõpetus Vormiõpetus ehk morfoloogia on keeleteaduse haru, mis tegeleb sõnavormide moodustamise seaduspärasustega. Sõnavorm on sõna kuju, mis koosneb tüvest, tunnustest ja lõppudest.
9. Vormiõpetus Sõnatüved jagunevad kolmeks: Sõnajuur ehk juurtüvi (kodu, kala, maja) Tuletatud tüvi (kodu|tu) Liitsõnatüvi (koduloom) Sõnavormis võivad peale tüve olla ka liited. Liited jagunevad kaheks: Eesliited (eba-, mitte-) Järelliited (-tu, -le, -ja, -lik) Sõnavormis võivad esineda ka tunnused ja lõpud. Tunnus on näiteks mitmusel ja minevikul. Lõpud on käänetel ja pööretel.
10. Vormimoodustuse mehhanismid Aglutinatsioon – vormimoodustusviis, mille puhul lisatakse sõnatüvele liiteid, tunnuseid ja lõppe Tüvevaheldus ehk flektsioon – vormimoodustusviis, mille puhul muudetakse sõnavorme Analüütiline vormimoodustus – vormimoodustusviis, kus luuakse vormid kahest erinevast sõnast
11. Tüvevahelduse liigid Eesti keeles on tüvevahelduse liikideks astmevaheldus, vokaalivaheldus ja konsonandivaheldus. Astmevaheldus on tüvevaheldus, mille puhul tüve üks variant on tugevas ja teine nõrgas astmes. Vältevaheldus Laadivaheldus Geminaadivaheldus
12. Tüvevahelduse liigid Vokaalivaheldus – tüvevaheldus, mille puhul muutub sõna tüve vokaal. Vokaalivahelduse abil moodustatakse mitmuse osastavat käänet ning omadussõna ülivõrde vorme. Sõna tüvevariandid: Sõnastikuvorm (nimetav ma-tegevusnimi) A-tüvi (omastav oleviku tüvi) B-tüvi (omastav da-tegevusnimi)
13. Tüvevahelduse liigid Laadivaheldus – astmevahelduse liik, mille puhul sõna tugeva astme vormis on sulghäälik või s, mis nõrga astme vormis on kadunud, sarnastunud eelneva kaashäälikuga või muutub teiseks häälikuks.
14. Tüvevahelduse liigid Astmevaheldusmall – tugeva ja nõrga astme vaheldumise seaduspärasus. Nõrgeneva tüvega sõnades on A-tüvi nõrgas astmes. Tugevneva tüvega sõnades on A-tüvi tugevas astmes. Geminaadivaheldus – astmevahelduse liik, mille puhul tugevas astmes on geminaat sulghäälik või s, nõrgas astmes üks sulghäälik või s.
15. Tüvevahelduse liigid Vältevaheldus – astmevahelduse liik, mille puhul sõna tugev aste on III vältes ja nõrk aste II vältes. Sõna häälikulises koosseisus muutusi ei toimu, v.a. sulghäälikute puhul. Vältevaheldus võib esineda ka sõna lõpus (liidetes). Sõna välte reeglipäratut vaheldust nimetatakse välte ebavahelduseks.
16. Tüvevahelduse liigid Vokaalivaheldus – tüvevahelduse liik, mille puhul muutub sõna tüve vokaal. Selle abil moodustatakse mitmuse osastavat käänet ja omadussõna ülivõrde vormi.
17. Tüvevokaal Vokaal, millega lõpeb sõna A-tüvi. Sõna tüvevokaali reeglipärast vaheldumist mingi teise vokaaliga nimetatakse vokaalivahelduseks. Lühike mitmuse osastav moodustatakse tavaliselt B-tüve põhjal.
18. Tüvevokaal Kui tüvevokaal on a, tuleb vaadata sõna esimese silbi vokaali. Kui esimeses silbis on a, i, õ, ei või äi, siis muutub a>u Kui esimeses silbis on e, o, u, ä, ö või ü, muutub a>i A>e üksikutes sõnades, näiteks: uba, tuba, luba, nuga, muna
19. Võrdlusastmete moodustamine Astmevahelduslikes a- ja te-tüvelistest omadussõnadest moodustatakse keskvõrde vorm tüvevokaali teisendamise teel. Keskvõrre: A-tüvi + m A-tüvi + vokaalivaheldus + m
20. Võrdlusastmete moodustamine Ülivõrre: Kõige + keskvõrre Keskvõrre + vokaalivaheldus + m Vokaalivahelduse teel ei saa moodustada lühikest ülivõrret järgmistel juhtudel: Kui keskvõrde tüvevokaal on a või i A- ja i-tüvelistes sõnades, kui nad on kolmandas vältes
21. Soome-Ugri ja Indoeuroopa keelte erinevused Soome-Ugri keeltes on rohkem tagasõnad, eessõnu on vähe. Indoeuroopa keeltes eessõnad Indoeuroopa keeltes erinevad sood isiku määramiseks Soome-Ugri keeltes aglutinatiivne vormimoodustus Soome-Ugri keeltes saab sõnu lauses ümber tõsta nii, et lause tähendus ei muutu
22. Tsitaatsõnad Tsitaatsõnad on puhtvõõrkeelsed ning neid kirjutatakse ja hääldatakse nagu võõrkeeles, kust nad on võetud. Muust eesti tekstist eristamiseks kirjutatakse tsitaatsõnad teises, näiteks kursiivkirjas. Neid tuleb käänata ülakoma abil (mängib petanque’i)
