17. Kasutatud allikad Anderson, R. Bellenger, D. A. Medieval Worlds. London, New York: Routledge, 2007 Cosman, M. P. Keskaja leksikon. Tallinn: Perioodika, 2001 Duby, G. Katedraalide aeg. Tallinn: Kunst, 2007 Dyer, J. The Place of Musica in Medieval Classifications of Knowledge. - The Journal of Musicology, 2007, Vol 24, No 1, pp 3-71 Keskaja inimene. Koost. Le Goff, J. Tallinn: Avita, 2002 Le Goff, J. Keskaja Euroopa kultuur. Tallinn: Kupar, 2000 Makdisi, G. The Scholastic Method in Medieval Education: An Inquiry into Its Origins in Law and Theology. – Speculum, 1974, Vol 49, No 4, pp 640-661 Minois, G. Suitsiidi ajalugu. Tallinn: Olion, 2004 Mundy, J. H. Europe in the High Middle Ages 1150-1309. London, New York: Longman, 1991 Thorndike, L. Elementary and Secondary Education in the Middle Ages. - Medieval Academy of America, 1940, Vol 15, No 4, pp 400-408 Tilk, M. Kasvatus eri kultuurides II. Pärnu:Trükk, 2004
Notes de l'éditeur
Tutvustus ja vabndus.Teemaks on haridus keskajal.Väga ulatuslik teema, tuleb teha valikuid – vähem dateeringuid ja nimesid, rohkem üldiste põhimõtete ja arengutendentside tutvustus.
Veel üks piirang – geograafiline. Räägime Lääne-Euroopast ja rooma-katoliku haridusest peamiselt, muidu tekiks liiga üldistav esitlus.Pildil näide 13. sajandist pärit maailmakaardist. Keskaja kaartidele tüüpiliselt on keskuseks Jeruusalemm, mille ümber kogu ülejäänud teadlik maailm koondub. Näitab hästi keskaja inimese maailmapilti, mille tuumiku moodustab RISTIUSK. Ja selle ümber kujunes ka õpetuse ning hariduse kontseptsioon.
Haridus keskajal oli teatud mõttes kahetise poolusega – ühest küljest kõikehõlmav pedagoogiline mõte ja idee, teisest küljest hariduse andmine keskaegses kui seisuslikus ja ajas mõneti muutuvas ühiskonnas. Aga kõigest nüüd lähemalt.Keskaeg sai alguse 5. sajandil, kuid kristlus eksisteeris juba varem. Varane keskaeg siiski ei tundnudki peaaegu puhtalt pedagoogilist tegevust. Kristlaste jõupingutused olid suunatud võitlusele paganausu ja hereesiaga ning oma võimu kindlustamisele. Konkreetsemad pedagoogilised suunitlused hakkasid kujunema alles aastatuhande lõpupoole.9.-11. sajandil oli domineerivaks kloostrikasvatus – vaimulikuks õppimine algas noviitsiajaga (alluti distsipliinile, õpiti, omandati teadmisi jne) ning 21-aastaselt võis ta saada mungaks11.-13. sajandil oli domineerivaks rüütlikasvatus – 1. aastatuhandeks oli maailm muutunud ning hakkasid ilmnema uued sotsiaalsed struktuurid. 11. sajandil kerkis eriti eredalt esile feodaalide klass, millega muutus võimu ja rikkuse jagunemine. Alguse sai rüütlikasvatus. Kuni 7-aastani kasvas aadlivõsu isakodus ema hoole all. Kui poiss oli saanud 7-aastaseks, läks tema kasvatamine üle meespoolele ja isa hakkas õpetama kehalisi ja relvaharjutusi. 10-aastaselt saadeti poiss mõne silmapaistva ja tunnstatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, kus poisist sai paaž. 15-16 aastaselt saadi relvakandjateks. Täisealiseks ehk 21-aastaseks saanuna oli võimalik saada rüütliks.13. sajandi keskpaigas muutus domineerivaks aga linlik kasvatus – õpipoisist meistriks. Kui käsitööliseks saadi meistri juures õppides, siis kaupmeeste pojad õppisid enamasti kas linna-, katedraali- või kloostrikoolides.Kui eelnevalt oli juttu, millised kasvatused kindlatel aegadel tooni andsid, siis tegelikult oli pilt ükskõik, millisel vaadeldaval ajahetkel siiski mitmekesisem. Nii näiteks võib eristada ka korporatiivset kasvatust, kuhu alla kuuluvad käsitöölised, kaupmehed teadlased jt. Siiski kuulub korporatiivne kasvatus pigem kõrgkeskaja ja hiliskeskaja konteksti.*Seisuslik kasvatus* - keskajal kehtis põhimõte, et ühiskondlikus hierarhias ei tohi kõrgemale pürgida, see ei ole Jumalale meelepärane. Seega võib keskaega vaadelda ka kui seisuliku ühiskonna õitseaega. Seisulik kasvatus oli ka näiteks rüütlikasvatus, linnakodaniku kasvatus. Seisulik kasvatus võis erineda – üks kuningapoeg kasvatati valitsejaks, teine vaimulikuks. Talupoegliku hariduse kohta on vähe informatsiooni – polnud vaja midagi üles tähendada (hierarhiliselt ebaoluline staatus).Kõik võtab kokku monopedagoogika, millest täpsemalt järgnevalt.
Pilt on ehk veidi provokatiivne, kuid minu arvates üsna ilmekas ja sobib kirjeldama keskaegset maailmapilti – toimub pidev võitlus hea ja kurja vahel ning inimese eksistentsi aluseks on püüdlemine hea ehk Jumala poole. Niisiis vormis keskaja õpetust monopedagoogika üldine põhimõte, mida järgnevalt tutvustan.Selle põhialuseks oli hirm Jumala ees, mis peab tekkima juba sünnist saadik. See hirm oli sarnane aukartusele, sest ei kardetud mitte seepärast, et Jumal oleks halb, vaid seepärast, et ta on lõpmata õiglane ja kõikvõimas. Oluline oli olla Jumalale meelepärane ning valmistada ennast ette teispoolseks eluks. Pedagoogikas ei olnud tähtis teadmiste hulk vaid usu sügavus ja tugevus ning oskus olla õige kristlane.Eelnevast tulenevalt võib öelda, et kogu õpetus tulenes Jumalast endast – inimene ei ole täiuslik ja seega on õpetus Jumala järgi igal juhul üle – Piibel kõige autoriteetsem tekst, uude informatsiooni suhtuti umbusuga. Kristlase kasvatamine toimus pidevas ja pingelises suhtlemises Jumalaga, millele aitasid kaasa Pühakirja õppimine, Jumala üle mõtisklemine, palved, jutlus, armulaud, pihtimine ja patukahetsus.Lõppkokkuvõttes oli kasvatuse eesmärgiks homo christianuse kujundamine.
Mis oli siis täpsemalt keskaja hariduse sisuks?Üldistavalt võib öelda, et keskaja hariduse tuumiku moodutasid nn seitse vaba kunsti – septem artes liberales.Trivium olid algteadmised – grammatiline kolmiktee – grammatika (ladina keele õppimine), retoorika (ilukõne), dialektika (väitluskunst).Quadrivium – matemaatiline neliktee – aritmeetika (kirikutähtpäevade väljaarvestamine), geomeetria (maateadus), muusika ja astronoomia (kirikutähtpäevade väljaarvutamine). Kui kolm eelnevalt nimetatud tunduvad loogilised, siis muusika võib esialgu paista kummalisena sellises loetelus. Tegelikult oli muusika siin äärmiselt oluline – näiteks 13. sajandi filosoofi Boetiuse arvates demonstreerisid tema väljapakutud kolm muusika kategooriat täiuslikku muusikalist ja matemaatilist korrastatust ja loodu omavahelist seotust, kogu universumi harmoonilist ülesehitust.Quadriviumi juurde asusid need õpilased, kes soovisid pühenduda teadusele, eriti teoloogiale.
Vaatame põgusalt ka keskaja hariduse metoodikat. Väga üldistades võib öelda, et keskaja pedagoogikast rääkides võib seda ajastut pidada skolastika kõrgajaks. Loomulikult oli ka teisi meetodeid, mida kasutati ja ka skolastika iseenesest muutus, aga põhiline tuumik jäi samaks. Skolastika arendati formaalloogikast ning põhines arutluse meetodil. Väga palju võeti üle Aristoteleselt, kuid keskaja kontekstis ei saa üle ega ümber Aquino Thomasest, kes skolastika süstematiseeris. Kui püüda kuidagi skolastika olemust lahti seletada, siis kõlaks see järgmiselt: esitatakse poolt argumendid, esitatakse vastuargumendid ning seejärel tehakse järeldus.Et seda paremini mõista, esitlen teile ühe näite, mille autoriks on Aquino Thomas ise.NB! Otsustus ei tulene poolt- ja vastuargumentide suhtest.
