Milleks meile riik? Alternatiivide võimalikkusest.
Marek Unt, ajakirjandus ja kommunikatsioon
29.01.2008
Riik on miski, mille olemasolu on kaasaja inimese jaoks umbes sama harjumuspärane nagu õhk, mida
hingame. Kui ümbritsev õhk on meile sobiva temperatuuriga, ei pane me seda tähelegi. Vaid talvel, kui
külm näpistab, tunneme puudust soojaõhupuhurist, või lülitame nina kirtsutades sisse õhupuhasti, kui
liinibussi väljalasketorust keset tihedat liiklust meie autosse diislisuitsu imbub. Sarnane on meie suhe
riiki. Enamik meist ei kujuta ettegi seda, et ühiskond võiks olla korraldatud teisiti kui riigi abiga
(Stringham, 2005). Ometi oleme valmis riiki tihti kritiseerima – nii riigikorraldust, milles oleme üles
kasvanud, kui riigikorraldusi, mis meile võõrad ja arusaamatud (kuigi tihtipeale on inimloomusele
omaselt parem just see, mis parajasti kättesaamatum). Tekib küsimus, mis hoiab inimesi riigi juures ning
miks on nii vähe neid, kes riigist lahku löövad. Kui parafraseerida (väidetavalt) Churchilli, siis kas
tõepoolest on riik halvim ühiskonnakorralduse vorm, kui kõik teised välja arvata?
Et alustada algusest, peaksime esmalt vaatama nende klassikaliste mõtlejate suunas, kes küsimusega riigi
vajalikkusest ja ühiskondliku lepingu olemasolust juba sajandeid enne meid tegelesid. Ilmselt tuntuim ja
kõige põhimõttelisem vastuseis oma eeldustes on Hobbesi ja Locke’i diskussioon. (Rääkides nende kahe
mehe diskussioonist, tuleb ära märkida, et suure tõenäosusega pole see näost näkku kunagi toimunud.
Hobbes oli 42-aastane, kui Locke 17. sajandi algul ilmale tuli, ning viimase teosed nägid ilmavalgust alles
pärast Hobbesi surma.)
Thomas Hobbes oli mitmekülgne teadlane, nagu kõik tolle ajastu suurkujud. Alustades oma õpinguid
füüsika vallas, viisid huvid teda siiski kähku inimkeha ning inimtunnetuse ja sealt lõpuks riigi juurde.
Inglismaad aastatel 1642-1651 rüüstanud kodusõda mängis Hobbesi vaadetes riigile oma rolli ning tema
tähtteose, „Leviathani“ ridade vahel peitub vajadus leida lahendus maailmale, kus valitseb kaos ja kurjus.
Just nimelt selline pilt oli Hobbesil maailmast, kus puudub riik, mis pakuks kaitset inimestele teiste
endasuguste rünnakute eest. Inimkonna loomulik olek oli sõda:
„Inimese loomuses leiame kolm põhilist tülipõhjust. Esiteks: võistlus; teiseks, ebakindlus; kolmandaks,
au. /--/ Seega on selge, et ajal, mil inimesed elavad ilma ühtse võimuta, mis neis kõigis aukartust tekitaks,
on nad olukorras, mida nimetatakse sõjaks; ja selline sõda käib iga inimese ja iga teise inimese vahel.“
(Hobbes, 1975)
John Locke ei ühinenud Hobbesiga selles arvamuses. Ta tõi näite „lastest ja nõrgamõistuslikest“, kes
tema nägemuses ei käitu ühegi reegli järgi, märkides, et kui nad tõepoolest kannavad oma loomuses
kaasasündinud omadusi, siis peaksid nad vältimatult nende järgi ka käituma, mida nad aga ei tee. Locke

väidab seega, et inimene sünnib maailma puhtana ning teda mõjutab tema käitumises ja omadustest
keskkond, milles ta üles kasvab. (Locke, 1838)
Ühes olid mõtlejad siiski ühel nõul – et inimeste edukaks kooseluks ühiskonnana on vajalik riik. Kui
Hobbes nägi riiki sunnivõimuna, mis „kõigis aukartust tekitaks“ ja seeläbi kõigi teiste
ühiskonnaliikmetega konkureerivaid ja selle nimel ka vägivalda kasutavaid kodanikke distsiplineeriks, siis
Locke uskus, et riik sünnib inimeste vabatahtlikust ühendusest:
„Kuna inimesed on kõik, nagu öeldud, loomult vabad, võrdsed ja iseseisvad, ei saa keegi inimesi nendest
õigustest välja tõsta ning kellegi teise poliitilise võimu alla seada ilma tema enese nõusolekuta. Ainus viis,
kuidas inimene end oma loomulikust vabadusest ilma jätab ning end ühiskonna ahelatesse seob, on
nõusolekuga teiste inimestega ühineda ja liituda kogukonnaks, et elada isekeskis mugavalt, turvaliselt
ning rahumeelselt, võimaldades omandi ohutut nautimist ning suuremat turvalisust nende vastu, kes
pole osa kogukonnast.“ (Locke, 1838)
Kui Hobbes nägi vajadust riigi sunniks, et kaitsta inimesi nende endi vastu, siis Locke’i arvates ühinesid
inimesed vabatahtlikult, et oma vabadusi mugavamalt nautida. Seega ühiskondlik leping, millest
mõlemad autorid kõnelesid, oli ühe jaoks kohustus oma õigustest loobuda, teise jaoks aga võimalus
õiguste „hoiule andmise“ teel neist veelgi enam kasu saada.
Locke’i veendumustele toetuv liberalistlik demokraatia on vähemalt Euroopas ja Ameerika Ühendriikides
siiani domineerival positsioonil, andes Francis Fukuyamale põhjust rääkida „ajaloo lõpust“ – maailma
ideoloogilise arengu peatumisest (Fukuyama, 2002). Samas ei ole kõik leppinud riigi kui parima võimaliku
ühiskonnakorraldusega, sealhulgas Nobeli majanduspreemia laureaat, USA teadlane James M. Buchanan,
kes kirjutab järgmist:
„On viimane aeg astuda välja pragmaatilisest mõttemaailmast, mis on meie rahvast iseloomustanud.
Suured alternatiivid sotsiaalsetele organisatsioonidele tuleb uuesti üle vaadata. Kaotatud usk
sotsialistlikku unelmasse ei ole taastanud ja tõenäoliselt ka ei taasta usku laissez-faire’i. Aga mis on
efektiivsed alternatiivid? Kas anarhism väärib ärakuulamist ja kui, siis millist tüüpi anarhism?“
(Buchanan 1974, Stringham 2005 kaudu)
Seega leidub veel üks riigikord, õieti riigikorratus, mis on „ära proovimata“. Nagu kirjutab Edward
Stringham, USA majandusteadlane ja raamatu „Anarchy, State and Public Choice“ autor ja toimetaja, on
anarhism liiga idealistlik kord – liiga kauge meie tänapäevasest ühiskonnast (Stringham 2005). Erinevalt
Hobbesist, kelle jaoks ilma riigita maailma tähendaks „sõda“, on anarhistid vastupidisel seisukohal. USA
riigiteadlane R. J. Rummel, kes on oma karjääri pühendanud kollektiivse vägivalla ja sõdade uurimisel,
viitab hoopis asjaolule, et olenemata riikide ja valitsuste kõikehõlmavusest kaasaegses maailmas on
sellegipoolest hukkunud miljoneid inimesi läbi nendesamade riikide ja valitsuste käe läbi (Rummel,
1994). Kas saab sellisel juhul rääkida riigist kui turvalisuse tagajast?
Anarhism kui reaalne alternatiiv liberalistlik-demokraatlikule ühiskonnale pälvis paljude
majandusteadlaste huvi, kes teoretiseerisid selle üle, kas ühiskond võiks toimida ilma riigi poolt
kehtestatud reegliteta – vaid inimeste sisemiste reeglite abil. Kõigist neist mänguteooriale huvi pakkunud

mõtte-eksperimentidest hoolimata elame tänasel päeval aga endiselt sama ühiskonnakorraldusega, mis
20. sajandil oma domineeriva positsiooni saavutas.
Veelgi enam – kui vaadata Ameerika Ühendriikide poole, kes end järjepidevalt „demokraatia kantsiks“
tituleerinud on, siis näeme seal Hobbesi „hirmude maailma“ taassündi. 2001. aasta terrorirünnakute
järel alanud inimõiguste devalvatsioon USAs ning elanikkonna võrdlemisi soostuv suhtumine sellesse on
heaks näiteks. Selline valikuline õigusriiklus nagu USAs pärast sõja kuulutamist terrorismile (mis
teatavasti on eksisteerinud ja eksisteerib ka edaspidi kogu aeg, muutes küsitavaks sellele „sõja“
kuulutamise) ei ole küll leidnud maailmas heakskiitu, ent sellegipoolest on kahe George W. Bushi
administratsiooni jooksul avatuna püsinud Guantanamo vangilaager, kus terrorismis süüdistatuid
õigusriigi printsiipidele vastukäivalt kinni on hoitud ning neilt tõenäoliselt piinavahendite abil
ülestunnistusi välja pressitud. USA uus president Barack Obama on andnud käsu vangilaager sulgeda
(Mazzetti, 2009), kuid vahetult pärast sulgemiskäsu kohta tulnud teadet võis CNNi uudisteprogrammi
spontaanse avaliku arvamuse küsitluse tulemusi jälgides täheldada ameeriklaste hirmu oma
turvalisusele. Võib öelda, et riigi enese toidetud hirm on osutunud tulemuslikuks riigi sunnivõimu
legitimeerimisel või vähemalt kodanike meelsust autoritaarse võimu suhtes leplikumaks muutnud.
Kuigi Fukuyama väitega lääne demokraatia võidukäigust ning „maailmavallutusest“ on raske nõustuda
kasvõi Huntingtoni „tsivilisatsioonide kokkupõrke“ visiooni valguses, mis räägib sellest, et tulevased
jõujooned maailmas kujunevad mitte riigikordade, vaid kultuurilise tausta baasil (Huntington, 1999),
peame siiski kirjatüki alguses esitatud küsimuse ees pead vangutama. Vaadates ümberringi, ei ole
läänemaailmas tekkimas alternatiivi liberalistlikule demokraatiale ja seega ka riigile. Veel enam,
käimasoleva majanduskriisi ajad on liberalistide jalgealust tugevasti kõigutanud ning riiklikud
toetuspaketid olulistele majandusvaldkondadele ning hiiliv taasriigistamine USA või Suurbritannia
pankade näidete näol ei juhi meid sugugi mitte isegi „õhukese riigi“ suunas, mis vaid hädavajalike
teenuste eest hoolitsema peaks. Kohalikuks ideaaliks on hoopis „paksud riigid“ Skandinaavias, mis võivad
uhkustada kõrge keskmise eluea ning kõrge õnnelikkuse-indeksiga. Anarhism aga on siiani vaid
teoreetiline aseaine, mille võimalikkus suures mastaabis kuulub tõestamisele tulevaste põlvede poolt.
„Lõuad pidada ja edasi teenida“, võiks seega olla Švejki nõuanne riigi kui ühiskondliku korralduse
kritiseerijatele, sest tänasel päeval ei ole meil tõepoolest ette näidata ühtki tõestatud ja käegakatsutavat
alternatiivi.

Kasutatud kirjandus
1. Fukuyama, F. (2002) Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tallinn: Tänapäev.
2. Hobbes, T. (1998) Leviathan. London: Oxford University Press.
3. Huntington, S. (1999). Tsivilisatsioonide kokkupõrge. Tartu: Fontese Kirjastus.
4. Locke, J. (1838) An essay concerning human understanding. London: Oxford University Press.
5. Locke, J. (1824) Two Treatises of Government. London: Oxford University Press.
6. Mazzetti, M. & Glaberson, W. (2009). Obama Issues Directive to Shut Down Guantánamo. New
York Times, 22. jaanuar 2009.
7. Rummel, R. J. & Horowitz, I. (1997). Death by Government. Piscataway: Transaction Publishers.
8. Stringham, E. (2005). Anarchy, State and Public Choice. Cheltenham: Edward Elgar.