1. Rahvusvaheline majandus
Tänapäeval on võimatu leida riiki, kus tarbijate kõik vajadused saaksid rahuldatud ainult oma riigis
toodetud kaupade ja teenustega. Viimastel aastatel on järjest suurenenud rahvusvahelise
kaubanduse osatähtsus. Selle põhjuseks on ressursside piiratus ja ebaühtlane jagunemine.
Näiteks banaanide kasvatamiseks oleks Eestis vaja suuri ja kalleid kasvuhooneid ning palju energiat.
Kuna kasvuhoonet on vaja külma kliima tõttu kogu aeg kütta, kujuneksid banaanide tootmise kulud
Eestis väga kõrgeks.
Foto: Brian Cassey
Hoopis odavam on neid kasvatada troopilise kliimaga riikides. Erinevad tootmiskulud tingivadki
suhtelised hinnad, mistõttu on mitmeid kaupu odavam riiki sisse vedada, kui hakata ise tootma.
Rahvusvaheline kaubandus võimaldab inimestel arendada oma igapäevast tegevust just sellistel
aladel, kus nende eelised kõige paremini avalduvad, ja seetõttu ei ole vaja kõiki tarbitavaid kaupu ise
toota. Eksporditakse neid tooteid ja teenuseid, mida luuakse efektiivsemalt, ning imporditakse neid,
mida loovad efektiivsemalt teised riigid.
Sageli imporditakse siiski ka selliseid tooteid, mida oma riigiski toodetakse. Näiteks Rootsis
toodetakse häid ja turvalisi autosid, ent sealsed tänavad on täis paljudes teistes maades toodetud
masinaid. Toodete mitmekesisus ja tarbijate eelistused on tegurid, mis on kaubandusvoogude
tekkeks väga tähtsad ning seega ergutavad rahvusvahelist kaubavahetust.
Kaubavahetuses võib mõnel riigil olla teatud toodete valmistamisel absoluutne eelis. Absoluutseks
eeliseks nimetatakse seda, kui tootja suudab turule pakkuda midagi efektiivsemalt kui konkurent, st
tal kulub vähem tootmisressurssi või aega. Siiski on kaubanduses tähtsam suhteline eelis –mingi riik
suudab toota teatud kaupa suhteliselt väiksemate kuludega kui teised.
Näide: Riikides A ja B toodetakse mõlemas nii tamburiine kui korvpalle.
Riigis A kulutatakse 1 tamburiini tootmisele 1 tund ja 1 korvpalli tootmisele 2 tundi.
Riigis B kulutatakse 1 tamburiini tootmisele 6 tundi ja 1 korvpalli tootmisele 3 tundi.

2. Absoluutne eelis on mõlema toote puhul riigil A, sest seal kulutatakse vähem aega. Kuna iga riigi
ressursid on piiratud, siis kui riik A tahaks toota rohkem korvpalle, saaks ta toota selle võrra vähem
tamburiine ja vastupidi. Kui võrrelda omavahel korvpalli ja tamburiini tootmisele kuluvat aega, siis
riigis A 1 tamburiin võrdub 0,5 korvpalli
Riigis B 1 tamburiin võrdub 2 korvpalli
Sellest järeldame, et tamburiinide tootmises on suhteline eelis riigil A, sest nemad kulutavad 1
tamburiini tootmiseks suhteliselt vähem ressursse.
Samas korvpallide tootmises on suhteline eelis riigil B, sest
Riigis A 1 korvpall võrdub 2 tamburiini
Riigis B 1 korvpall võrdub 0,5 tamburiini
Seega kõige efektiivsem suures plaanis oleks see, kui riik A müüks riigile B tamburiine ja ostaks neilt
korvpalle. Mõlemad riigid saaksid kasu. Oluline ongi selgitada välja ja toota seda toodet, mille
müümise puhul riik saaks kõige rohkem kasumit ning jätta tootmata (selle asemel importida) mõni
selline toode, mille puhul kasum on väike.
Spetsialiseerumise tulemusena liiguvad ressursid tootmisaladelt, kus suhteline eelis puudub, aladele,
kus suhtelist eelist omatakse. Selline liikumine võib muidugi ajutiselt mõne inimese hetkeolu
halvendada ning seetõttu on riikidevahelisele vabakaubandusele märgata teatud vastuseisu. Selle
väljenduseks on tollimaksude, kvootide ja muude piirangute kehtestamine väliskaubandusele.
Tollimaks on riigipiiri ületamisel võetav maks kas impordilt või ekspordilt.
Kvoot on välismaalt sissetoodava kaubakoguse piirang. Nii nagu tollimaksud, piiravad ka kvoodid
väliskonkurentsi majandusharus, millele nad kehtestatud on. Impordipiirangud vähendavad kaupade
hulka kohalikul turul ning põhjustavad hinnatõusu.
Muud meetmed. Nt maksab riik eksportijale riigieelarvest toetust või annab maksusoodustusi või
soodustingimustel laenu. Väliskaubanduse piiramisel võib kasutada ka erinevaid bürokraatiaga
kaasnevaid meetmeid, näiteks kehtestatakse ettevõtetele täiendavad tervisekaitsenõuded, milleta
sisseveoluba ei anta.
Dumping on toodete müük välismaal alla omahinna. See on ebaseaduslik.
Piirangute eesmärk on mõjutada konkurentsi ja tagada „omadele“ paremad tingimused turul
toimetamiseks. Tollimaksud, kvoodid ja teised kaubanduspiirangud peavad muutma sisseveetud
kaubad ja teenused kulukamaks ning seega vähem atraktiivseks, kui nad vaba kaubanduse puhul
oleksid. Tarbijale on see halb, sest selle tõttu on turul vähem kaupu ja teenuseid.
Argumendid väliskaubanduspiirangute kaitseks:
Riigikaitse seisukohalt tähtsate majandusharude kaitse. Teatud majandusharud on tähtsad
riigikaitse seisukohalt. Kui välismaised konkurendid võtaksid need harud üle, võiks nende kasutamine
olla sõjalise konflikti korral võimatu. Paljud riigid on määranud põllumajandustootmise kui
strateegiliselt tähtsa majandusharu.

3. Vastloodud majandusharude kaitse. Mitmed riigid on kehtestanud piiranguid, et kaitsta oma riigis
tekkinud uut (st. algusjärgus) majandusharu. Usutakse, et kui majandusharule antakse kord võimalus
kasvada, suudab ta edaspidi välismaiste firmadega konkureerida ning piirangud võidakse kaotada.
Piirangud mitmekesistavad majandust. See argument sarnaneb uute majandusharude argumendiga.
Mõne riigi (eriti arengumaade) majandus sõltub peaaegu tervenisti ühest põllumajanduslikust
tootest või toorainest. Tuginedes vaid ühele kaubale, on oht, et ikaldus või hinnalangus ajab
tootmisharu pankrotti. Sellest hoidumiseks on soovitatud aktiivselt (tollimaksude ja kvootidega)
aidata uute majandusharude loomist majanduse mitmekesistamise eesmärgil. Sama argumendiga
põhjendatakse ka vajadust toetada ääremaadel elavaid inimesi ja nende tegevusalasid, et hoida ära
inimeste lahkumist kodukohtadest ja piirkondade tühjaks jäämist. Sellise regionaalpoliitika eesmärk
on säilitada kohalikku majandust, kultuuri ja piirkondlikku eripära ning nt Euroopa Liit on selleks
eraldanud märkimisväärselt toetusi.
Kaitse odava välistööjõu konkurentsi eest. See võib olla kõige sagedamini esitatav argument
väliskaubanduspiirangute kaitseks, nt Euroopa Liidus. Mõned riigid suudavad müüa oma kaupu
Euroopa kaupadest odavamalt, sest neis riikides makstakse töölistele tunduvalt vähem palka.
Erinevused on ka Euroopa Liidu sees: näiteks Eesti ja Rootsi õmblejate palgavahe on suur, hoolimata
üsna sarnastest tööülesannetest ja tootlikkusest. Tulemus võib olla see, et Rootsi töölised on kas
sunnitud leppima madalama palgaga või kaotavad oma töökoha rahvusvahelise konkurentsi tõttu.
Seetõttu arvavadki ametiühingud ja valitsus, et oma töölisi tuleb kaitsta, piirates odava välistööjõu
abil toodetud kaupade sissevedu.
Majandusteadlased suhtuvad sellesse argumenti üldiselt küllaltki kriitiliselt. Väliskaubanduspiirangud
suudavad loomulikult kaitsta mõningaid töökohti, kuid riigi kui terviku jaoks võivad sellega seotud
kulutused osutuda liiga suureks. Töökohtade hoidmine ilma suhtelise eeliseta tööstusharudes võib
kaasa tuua töökohtade vähenemise teistes tööstusharudes, milles on suhteline eelis.
Majanduskoostöö soodustamine
Spetsialiseerumine ja rahvusvaheline kaubandus võimaldavad tarbida rohkem kaupu ja teenuseid, kui
kõike ise tootes. Tollimaksud ja teised piirangud vähendavad spetsialiseerumisest ning
kaubavahetusest saadavat kasu. Et leida just endale sobivat tasakaalu, on riigid püüdnud arendada
rahvusvahelist kaubandust neile sobivas suunas vabakaubandus- ja tolliliitude kaudu.
Vabakaubanduspiirkond (Free Trade Area) on riikidevaheline leping omavaheliste
kaubanduspiirangute kõrvaldamise kohta. Liikmesmaadel on õigus jätta mitteliitunutele alles sellised
piirangud, mida ise soovivad. Vabakaubanduspiirkondadest tuntumad on Põhja-Ameerika riike
ühendav NAFTA ja Euroopas mitmeid riike ühendav EFTA.
Tolliliit soodustab samuti liikmetevahelist vabakaubandust, kuid rakendab tavalisi piiranguid
mitteliitunute hüviste suhtes. Selle näide on 2010 a loodud Venemaa, Kasahstani ja Valgevene
vaheline tolliliit.